Back to Michigan

Esimene koolipäev üle elatud. Eile sain end sisse elada ning vaikselt Michigani külma ilmaga leppida. Kooli polnud, kuna tähistati Presidentide sünnipäeva. Täpsemalt A. Lincolni ja G. Washingtoni, kes mõlemad olid sündinud veebruaris.  Sünnipäeva puhul magasin terve päeva, tõusin 11-ajal (polnud ju eelmine öö maganud) ja peale seda lihsalt lösutasin diivanil, kuni läksime iga esmaspäevasele Taco Mondayle. Cheoff rääkis enda elamusi, kuidas ta kunagi bussiga Floridasse sõitis. Ma ei suuda isegi ette kujutada, kui ebamugav see temasugusele suurele mehele olla võis. Ma mahutasin enda kuidagi sellele ühele pingile ära, aga no kahe meetrisel pole mõtet isegi sellest unistada.

Hommikul kooli oli väga raske minna. :D Raske on leppida, et Florida trip ja soojad ilmad on möödas. Õnneks koolis läks kõik palju lihtsamaks, kui kõik õnnelikud näod mind vastu võtsid. Igas tunnis anti hunnik pabereid, mis tuleb järgi teha. Midagi liiiiga hullu õnneks ei olnud. :D 

Mr. Neumann näitas meile täna Big Benist pilti ning küsis, kus see ehitis asub? Üks poiss arvas siiralt, et see asub Washingtonis.. Mr. Neumann kaalus, kas ta peaks aknast alla hüppama.  

Loodetavasti möödus eile Eesti Vabariigi sünnipäev väga hästi ja naerurohkelt! :) 

Lisasin ka Florida tripi pildid ära, keda huvitab. Lubasin seda juba pühaopäeval teha, aga kuna pildid olid teiste kaamerates, ei sõltunud asi minust. :D

Kui huvilisi on ja piisavalt küsimusi, siis võiksin teha ühe "küsimused-vastused" postituse. Kirjutage küsimused kommentaaridesse ning kui huvilisi leidub, leian aja, et nendele vastata. :) 

Florida trip- last day

Florida trip ongi läbi, nii uskumatu kui see ka pole. Väga raske oli lahkuda. Lahkusime hotellist kella kaheteist ajal, buss viis meid shopping outleti, kus saime kolm tundi aega veeta. Suure pundiga on poodides käimine üpris keeruline, seega istusime üsna pea kohvikus maha. Hiljem sõime suure eine, et kõht bussis tühjaks ei läheks. Lõpetasime järjekordse toidukoomaga. 

Bussi tagumine ots oli haigeid võpe täis, kes kõik need kolm tundi bussis magasid. Tagasi teel alustasime Kariibimere piraatide maratoniga. Vaatasime kõik osad ära, vahepeal tegime Subways väikese öise õhtusöögi ning lõpetasime teised kaks osa ära.

Magada ilmselgelt ei saanud. :D Tagasi sõit läks küll tunduvalt kiiremini, juba kell 7 hommikul olime esimeses peatuses. Pidime Indianas elava rahvaga hüvasti jätma, mis muutsi õhkkonna väga kurvaks. Peale igat peatust läks külmemaks ja kurvemaks. Inimesi jäi aina vähemaks ning enamusi tõenäolisel ei näe kunagi enam. :( Aga siiski kogu trip on seda väärt ja veetsin seal kogu vahetusaasta ühed parimad päevad.  Eks tagasi oli ka tore olla, kui kõik sõbrad nii armsaid sõnumeid saadavad ning ilusaid sõnu ütlevad. Bussis avastasin, et mul sai kuues kuu siin oldud ning ainult neli on veel jäänud. See on hirmutav, kui kiiresti aeg lendab. Ma ei mäleta hetke, kui aeg oleks veninud. Tõesti ei ole. Päevad on nii tiheda ja igal nädalal on mõni üritus ootamas.  Raske uskuda, et järgmine nädal on juba märts! 

Koju jõudsin kella kahe ajal. Hostvanematega kohtumine tegi tuju heaks, viisid mu kohe Castcose tiirule. :D Rääkisid, kuidas nad ilma minuta hädas olid ja ei leidnud autot ülesse. :D Host isa kutsub mind Mr. GPSiks. Õhtul tulid host ema youth groupi noored meile, tegime väikese istumise. Kõik tõid hunniku küpsiseid kaasa, mida keegi ära ei jaksanud süüa. Väga tore oli, kuigi olen 24-tundi magamata ning aju ei tööta kõige paremini. :D 

PS! Homme saan ilmselt pildid ning lisan iga postituse alla. 

Paar huvitavat fakti ka, mis teada sain: 

- norrakad ja hiinlased panevad iga kord vetsu minnes kraani jooksma. Tugeva survega, et vetsust tulevadi hääli kosta ei oleks. 

- Norras pidi teiste ees nuuskamine ebaviisakas olema. Kui vaja on, tuleb vetsu minna. 

Ja lõpetuseks üks hea kirjeldus, mida vahetusõpilane tunneb: 

Matteo

Laulud mis seda tripi meenutavad: 

                                         

                                         

Florida trip 7

Täna juhtus uskumatu sündmus. Läksime siis hommikusöögile, vaatasime Leaga ringi ning üks hetk kuulsin kuskkilt tuttavat keelt. Jäin seisma, kuulatasin ning tõesti, eemal seisev ettekandja rääkis eesti keelt!! Tormasin Leale järgi ning ei suutnud oma elevust tagasi hoida. Jätsin oma asjad sinna paika ning läksin selle naisterahvaga rääkima. Viimati rääkisin (valjult) Eesti keeles jõuludel ning ma ei suuda kirjeldada, kui raske oli rääkida! Sõnad ei tahtnud välja tulla ning iga teise lause ütlesin inglise keeles. Rääkisime ning ta olevat Floridas juba kaheksa aastat elanud. Kõik tema tütred on ka USAs, ta oleks tahtnud mulle neid tutvustada, kui ma vaid seal elaks. Kaua vestelda ei saanud, läksime niigi viimasel minutil sööma. Kuid võttis seest soojaks küll. :D

Päeva veetsime Universal Studios. Esimene päev, kui päikse asemel katsid taevast mustad vihmapilved. Õhk oli nii niiske ja raske. Plaanisime kohe väljas olevad karusellid enne vihma läbi käia.

Kogu Universal Studio oli väga cool! Kahtlemata sai minu lemmikuks Harry Pottery osa. Et karusellile saada, pidime läbi Sigatüüka kooli (vist oli see nimi??) kõndima. Kõik on viimse kui detailine ära valmistatud. Isegi laulev maal oli, kus see naine oma häälega klaasi purustab. Jõudsime ühisele otsusele, et sealne karusell oli kogu pargi parim. Sõitsime karuselli tooliga (?) mööda ruumi ringi, seinad olid ühe suure ekraaniga kaetud, mis lõid meile ettekujutuse, nagu istuksime luua seljas ja sõidaks mööda taevast ja käike ringi. Ilmselt oli see kõige segasem kirjeldus, kuid ehk oskate aimata.

Harry Potteri külas saime ka ringi jalutada, kus olid kõik George ja Fredi triki-kommi poed. Ostin isegi paar šokolaadi konna. Poes müüdi kuivatatud putukaid (päris putukaid!), mida me ka kõik endale ostsime (homme bussis hakkame proovima:D). Lõuant sõime suures "sööklas", mis kujutas Sigatüüka koolisööklat. 

Parkides ringi käimiseks anti aega kella kaheksani õhtul. Õhtusööki sõime Sweet Potatos - buffet restoranis. Söögid nägid nii head ja isuäratavad välja, et lõpetasime kõik toidukoomaga. Pluss seal sai vanilje MASINAjäätist (!) võtta, nii palju kui hing ihkas. :D

Mis meil veel toimub? Toimub see, et kõik jäävad järjest haigeks.  Kõigepealt Cozmo (Jaapan), ei tulnud hommikul meiega Universal Studiosse isegi kaasa (hiljem küll toodi järgi). Siis Leal tekkis kohutav peavalu, Matteo tundis imelikult ning Norrakas ei suutnud isegi suppi süüa, kuna värises üle keha. Loodetavasti saavad nad kõik ruttu terveks!!

Õhtul saime natuke allkorrusel istuda. Lisa (Saksamaa) tantsis meile kõhutantsu, mida ta lasteaiast peale praktiseerinud on. Super esitus! Peale tantsu aeti meid tubadesse. Lucy (Hiina) oli meie toast ainsana kadunud. Napilt enne kontrolli tormas tuppa ning rääkis, et tema läheb öösel sõprade tuppa peole. :D Ta on kõige crazym asiaat, keda ma kohanud olen. Kõik pakitud kotid oli sinna tuppa juba ära viinud.

Minut enne kontrolli, tormas korealane vetsust välja ning hüüdis, et pott läks umbe! USA vetsupotid..paned rohkem, kui kaks paberit ning see läheb umbe. Brenda (yfu vabatahtlik) koputas uksele ning Lucy tormas vetsu, pani dušši tööle ning teeskles, et on pesemas. Millegi pärast ta ei julgenud neile seda öelda. Rääkisime Brendaga juttu, vetsus dušš juba mitu minutit jooksis, kuni üks hetk Lucy tormas vetsust välja. Potist hakkas selleks ajaks juba vett üle ajama, kõik põrand ujus. Naljakaks muutis asjalolu see, et viis minutit pesemas olnud Lucy, tuli vannitoast riiete ja tossudega välja + dušši vesi endiselt jooksis. :D :D Eks Brenda oli natuke segaduses, aga üleajav vesi viis tähelepanu mujale. Kutsusime ruttu vetsuparandaja, kes vee seisma pani. Meil vedas, saime uue uhke toa, mis on üks uhkemaid ja suuremaid siin hotellis. Wifi töötab isegi natuke! :D Lucyle see teikitas ainult probleeme, kuna tema kohvrite kadumist oli keerulisem seletada.. :D



Ja ongi viimane päev läbi, hakkame bussiga tagasi sõitma. Ma ei taha mõeldagi, kui raske nende inimestega hüvasti jätmine saab olema.. 

Harry Potter 

Sigatüüka Kool

Florida trip 6

Uskumatu, kui raske on postitusi alustada. Ükski korralik lause ei tule pähe ja iga kord samamoodi ei tahaks ka alustada..Igatahes, äratus oli varakult, hotell tegi spetsiaalselt meie jaoks varasema hommikusöögi. Pidime Miamiga hüvasti jätma ning sõitsime tagasi Orlandosse. Bussis jõudsime kaks filmi ära vaadata: Easy A ja The Notebook.  Kaheteistkümneks jõudsime kohale ning terve päeva veetsime Sea Worldis. Aeg möödus niii kiiresti ning tõenäoliselt oli see üks lemmikpäevi tripi jooksul. Erinevalt Disney Landist, leidus Sea Worldis mõni äkilisem ja kiirem karuselle ka. Tänu kuumusele läks süda kõigil ruttu pahaks. Karuselle tegelikult ei olnudki väga palju. Rohkem keskendusti delfiinide- ja muude imetajate showdele.

Inimesi palju ei olnud, muutis päeva kohe tunduvalt nauditavamaks. Atraktsioonide järjekorras seisime maksimum 30 minutit, enamasti 10-15! :D Ühe atraktsiooni sissepääsu juurest leidsin Eesti lipu!

Park suleti kell seitse, seega polnud kauem võimalik olla. Õnneks jõudis enne lahkumist pimedaks minna.Parim aeg karusellidega sõitmiseks. Viimase sõidu ajal istusime esimeses reas ja see tunne oli imeline! :D Ülevalt avanes imeilus vaade tuledes linnale ning Sea Wordile.

Alguses mõtlesime kõik, et seitse tundi on liiga palju, kuid oleksime hea meelega veel mõne tunni seal veetnud.

Viimase kahe päeva ööbimiskoht, asub väga lähdal meie esimesele hotellile. Tuba meeldib mulle siin kõige rohkem: hele vanaaegses stiilis mööbel, suured laiad voodid ja mis kõige tähtsam, mõnus valgus! :D Sellist luksust nagu soojendusega bassein siin ei ole. Saamegi Michigani lumetormiks end ära karastada. Wifi on ka kohutav. :D

Panime asjad tubadesse ja jalutasime (!) restorani. Restoran asus umbes 500m kaugusel ning oleme endiselt üllatunud, et me bussiga ei läinud. Pidime isegi sõitutee ületama.. Sõime Kariibi restoranis, ettekandjad tõid suured taldrikud, erinevate söökidega, meile ette ning tõstsime endale mida tahtsime. Kõigile pakub palju nalja, et ma söön salatit noa ja kahvliga. Jaapanlased rääkisid, et nende jaoks on see märk rikkast inimesest. Huvitav. :D

Magustoitu see kord ei pakutud, seega otsustasime enda grupiga hotellis väikese istumise teha.Enne räägiti homsetest plaanidest,  norraka (teacher) ja YFU töötaja hakkasid iga asja üle vaidlema. Seda kõike on väga koomiline pealt vaadata. :D:D

Poole üheteistkümneni saime oma seltskonnaga aega veeta ja komme süüa. Homme ärkame jälle varakult, et rohkem ikka teha jõuaks! Viimane päev enne tagasisõitu. Parem ei mõtle sellele ning naudin seda sooja nii palju kui võimalik.

Matteo

Florida trip 5

Täna veetsime terve päeva Miamis. Aega anti viistundi, võisime vabal valikul kas rannas või poodides olla. Me läksime oma grupiga kõigepealt poodidesse ja niisama Miamit vaatama. Tõesti imeilus koht: helesinine vesi, päike, tee äärtes ilutsevad palmid, kõnniteed, BUSSID, uhked autod, elu nautivad inimesed.. väga mõnus. Pärast paari poodi, jagunes meie suur grupp kaheks. Ühed poodi ja teised randa. Ma proovin asjade/riiete ostmist vältida, seega ühinesin rannagrupiga. Ostsime meeletult kalli hinna eest jäätist, käisime tee peal paarist kohast läbi ning läksime kõrvetava päikese kätte. Anika (Saksamaa) üritas extra tugevat päiksekreemi rannaputkast osta ning selle jaoks pidi ta osariigi postiindeksit (pidin seda sõna googeldama!?) tedma ning enda telefoni numbri andma. Küsisin, miks neil seda telefoni numbrit vaja on? Vastust ei saanud.. Kui keegi teab, andke teada. :D

Rannas pidime kella 3:30ni olema, ehk kuskil neli tundi. Paljud katsid ennast pikkade riietega, et mitte eilset põletust hullemaks teha.  Kui alguses ei suutnud ettekujutada, kuidas need tunnid päiksekäes üle elada, siis tegelikult aeg lendas. Juba varsti sõitsime Holocaust muuseumisse. Erinevalt ajaloo klassiga käidud muuseumist, asus siinne vabaslooduses, ilusas looduskaunis kohas. Meeleolu see rõõmsamaks küll ei teinud. Kohutav on neid pilte ja lugusid kuulda. Näha juuste- jalanõude hunnikuid, mis kuulusid tapetud inimestele... Lõpus saime ühe armsa vanamehega rääkida, kes oli üks vähestest ellujääjatest. Ma ei suuda kirjeldada, kuidas ma teda imetlen. Muutkui sisestas meile, et kunagi ei tohi alla anda ning naeratus ei kustunud sekundikski ta näolt. ISegi kui ta kirjeldas, kuidas neid seal näljutati. Mõelge, kui raske võib temajaoks seda meeletut raiskamist pealtvaadata olla.  Talle anti päevas heal juhul üks leivaviil ning nüüd ta näeb, kuidas retstoranis tuuakse hiiglased portsjonid, millest pool lihtsalt minema visatakse.

Peale muuseumit läksime õhtusöögi paika. Restoran asus keset välishopping keskust (ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda eesti keeles öelda). Asus mere ääres, väikesed suveniiripoed ja korralikud firma poed olid igal pool. Õhtusööki sõime jälle Kuuba retoranis, mis oli Forest Campi teemaline. Magustoiduks serveeriti šokolaadikooki!

Hiljem saime veel aega nendes väikestes poodides käia. Olime päev otsa tätoveeringutest rääkinud ning juhuslikult sattus meie teele üks normaalse hinnaga tätoveeringu tegemise putka. Lisaks olid need kahenädalased ehk ei pea eluaeg sellega ringi käima. Hinnad algasid 21$. Mina tegema ei hakanud, kuid päris mitmed meie grupist tegid. Kuivama pidi see asi 3 tundi.. ja nii imelihtne oleks see üheks suureks käkerdiseks muuta. Kas või, kui kogemata kellegi näo vastu lähed (lööd käega vms), pead selle musta lärakaga kaks nädalat ringi käima. :D Õnneks seda ei juhtunud. Väga lõbus oli ning tagasi hotelli jõudisme hilja. Meie toast polnud keegi väsinud, nii et rääkisime ja naersime kuni kella üheni öösel. Avastasin, et isegi asiaadid võivad päris hullud olla. :D Sain palju uusi fakte ka teada. Näiteks tüdruk Lõuna-Koreast, peab koolis kella 7st hommikul, kuni kella 10ni õhtul olema. Eraelu kellegil ei ole, nädalavahetusel magatakse suurest õppimisest. Üks suur põhjus, miks ta vahetusaastale tuli.

Holocaust muuseum

Ellujääja

Õhtusöök. Kui midagi vaja oli, tuli punane silt keerata.