31 mai 2014

Senior Walk - Bon Fire


Viimane kuu jookseb, kõigest tuleb maksimum võtta ja nautida nii palju kui võimalik. Tegelikult tuleks nii iga päev elada, vahetusaastal kui ka Eestis. Sel nädalal on hästi õnnestunud, päevad on tihedad ja väga toredad. Hetkel paistab see samamoodi vahetusaasta lõpuni minevat. 
Kolmapäeva (28.05) õhtul helistas mulle host isa ema, Joan, ja kutsus mind õhtusöögile. Teate kui armas inimene ta on.. :D  Läksime Olive Gardenisse- meie mõlemi üks lemmik Itaalia restorane. Pärast sõime veel magustoitu Yum-Yum Trees, mis pole ilmselt enam mingi üllatus. Jututeemasid ainult tuli ja tuli ega märganudki, kuidas tunnid möödusid. Lubas mulle millalgi jälle helistada. :)  

Eile (29.05) hommikul toimus koolis Senior Walk. Võimalik, et viimane kord, kui Brighton High Schooli sel aastal satun. Hommikul jalutasime Christinega 7:30ks Brightonisse, et Jinjuta ei peaks üksinda kaks tundi passima. Sõime rahulikult Great Harvestis hommikust, nii mõnus päikeseline ilm oli, saime õues istuda. Kooli ei oodatud meid enne kella üheksat, seega jalutasime suuure ringiga kooli. Kõigi vanemad juba ootasid, olid end kahelepoole koridori valmis seadnud. Saime oma cap & gowni (lõpetamise riided, ilmselt olete filmidest ja igalt poolt näinud) kätte. Jinjutaga kaasnes jälle palju segadust: 1. Jinjuta polnud oma host emale öelnud, et ta kooli läks. Nii et üks hetk sai ta väga kurja sõnumi küsimusega "KUS kohas TA ON?". Nii on enam-vähem iga kord juhtunud, millegi üle imestada pole.  2. Tema lõpetamise riideid kastis ei olnud (ta tellis veel topelt, maksis 30 asemel 128$). Õnneks Mrs. Barker sattus seal samas olema ning aitas hädast välja. Kogu see segadus võttis palju aega ning teised hakkasid juba kõndima, kui me oma vorme üritasime kiiruga selga saada. 
Kõik seniorid kandsid oma cap&gowni, kõndisime koolimajas tiiru läbi lapsevanemate ja õpilaste, kes kahel pool seina meile lehvitasid ja karjusid. Nii südamesse läks, kui sõbrad/ klassikaaslased mu nime hüüdsid ja kallistama jooksid. :')). Jalutuskäigu lõpetasime jalgpallistaadionil. Tegime mõned pildid ja läksime Senior picnincule. Pakuti meeletult küpsiseid, kooke, hot doge jne. :))

Õhtul, kella 8ks, oli plaanis Tyleri (käis promil meiega) juurde basseinipeole minna. Veetsime 7-tundi kohvikutes, poodides ja tänavatel jalutades ning siis saime teada, et Tyleri pool party on tühistatud. Selline segadus läks lahti… :D  Jutsine vanemad õnneks lasid meil tema juurde minna, kuid mitte enne kella 9ksat. Justine ise pidi ka kirikusse minema ning meie grupis ainuke autoga oli Tom. Tema aga tegi segaduse käigus uued plaanid ja kutsus parima sõbra enda juurde. Tekkis uus segadus, kuidas me Justine juurde saame? Jalutamine polnud võimalik (siin pole ju kõnniteesid + väga pikk maa). Tom leidis siis ühe restorani, mis on üsna Justine kodu lähedal ning viis meid sinna. Metsavahel olev väike pubi, õues bänd laulis ja möll käis, meenutas natuke mõnda Eesti külapidu. Sööki ootasime tund aega (mis on usas väga-väga kaua), Marianna hakkas oma kaasapakitud snäkke juba sööma. :D Kuid ootamine oli seda väärt - söök maitses suurepäraselt. Hiljem jalutasime Justine juurde, nii mõnus rahulik ja soe, päike loojus.  
Bon Fire oli väga tore mõnus. Lisaks meie 8-liikmelisele pundile, tulid veel Tyler koos kahe sõbraga ning mõned Justine sõbrad/sõbrannad. Terve õhtu rääkisime juttu, tegime s'more (küpsis-šokolaad-vahukomm-küpsis), keskööl tellis keegi veel 6 suurt pitsat. Kui kõik, kes ööseks koju läksid, kodus olid, kolisime tuppa ja vaatasime ülejäänud öö filme. Nagu arvata võis, magada väga ei jõudnud. :D 

Kurb fakt on ainult see, et ilmselt nägime Jinjutat viimast korda sel aastal. Temale lähen kindlasti mingi hetk külla, kui teadmatus, millal see juhtub, on päris kurb .. ja veider. Hetkel ei suudagi uskuda, et järgmisel nädalal teda enam ei näe.


Hommikusöök



Christine 



Miyu






Vasakult: Jahja-mina-Anna-Anatole (taga)-Miyu-Christine-Marianna





















:D




Restoran



Alustasime kõike nullist 



Põletasime koolipaberid ära 


Tyler




28 mai 2014

Memorial Day/ Tennis banquet



Esmaspäeval meil keegi tööle ei läinud, tähistasime Memorial Day'd. Ehk siis mälestuspäev sõdades sõdinud USA sõdurite jaoks (+ suve algus). Hommikul toimus Brightonis väike paraad, osad olid juba tund aega varem toolid teeäärde valmis seadnud. Me saime host ema õe, ema ja kõigi nende väikeste lastega kokku. Justine leidis mu juhuslikult üles ning hiljem ringi jalutades nägime veel Annata ja osasid koolikaaslasi. Paraad kestis maksimum 6-minuti, selline tagasihoidlik. Pärast läksime La Marzasse mu lemmikvõileibu sööma. :) 
Kuni õhtuni jooksime poe-kodu vahelt. Kas siis oli sööki juurde vaja või otsustas mu host isa mõne redeli (või muu asja) poodi tagasi viia.  Õhtusöögi ajaks tulid Maddy, Emily, Ceoff ja hostempsi ema siia. Grillisime liha ning lisaks oli veel terve hunnik süüa, mida me ära ei jõudnud süüa. Grillimine on Memorial Day üks traditsioonidest. Lisaks on kõik kohad väikeseid ja suuri lipukesi täis. Emily tõi selle sama mängu kaasa (kirjutasin kunagi mingis postitused), saime jälle hostisa üle naerda. :D 

Täna oleksin peaaegu kooli minema hakanud, kuid õnneks sain õigel ajal pidama. Host isa otsustas kõik toad üle värvida, nii et hommikust peale värvis üks mehike meil seinu. Käisime hostisaga Costcos ja lõunal. Juhuslikult sattusime jälle Anna ja ta hostisaga kokku! Neid on alati nii tore näha. :D Kodus teatas seintevärvija (?), et kaks mu sõbrannat olid mind otsimas käinud. Miyu ja Sooyeon. Selleks ajaks olid nad juba Christine juures, kus nad tegelikult olla ei tohtinud (Christine hostema..). Et Christine päris südamerabandust ei saaks, jalutasime kõik koos Brightonisse, krepi kohvikusse. Nii paljud koolikaaslased sõitsid mööda ja tuututasid. 
Kella viieks läksime Scranton Middle Schooli, kus toimus tennise bankett. Sõime, jagati diplomeid ja saime veel viimaseid pilte tiimikaaslastega teha. Kool on üsna mu kodu lähedal, nii et mõtlesin seda ilusat päikesepaistelist sooja õhtut ära kasutada ning koju jalutada. Loomulikult, ilmusid poole teepealt ei kusagilt süsimustad pilved ja hakkas padukat kallama. Külavahel peatus üks vanamehike ning andis mulle paar kommi ja käskis sama rõõmus edasi olla. :D :D 








Lipud olid igalpool. Enamus kandsid Ameerika lipu t-särke.









Coach Maddoc. 



Aitäh kommide eest. :) 


24 mai 2014

Hüvasti BHS

Ja minu aasta BHS on läbi.. nii uskumatu kui see ka pole. Alles ma tulin lennujaamast ning hostisa viis mind kooliga tutvuma. Alles oli esimene koolipäev, mil kooli lõpuni tundus terve igavik. Alles ekslesin mööda koolimaja, kaart käes ning püüdisin paaniliselt klasse leida. Märkamatult on aeg läinud ja minu viimane koolipäev Ameerika high schoolis on läbi.  See oli üks imeline kooliaasta, mis tagant järgi mõeldes paistab kui unenägu. Igas päevas nii palju uut ja huvitavat, mida ma ilmselt kunagi ei unusta. Veel nädalaalguses ei suutnud koolilõppu ära oodata, kuid nüüd on meel üsna kurb. Raske uskuda, et 90% inimestest, keda igapäevaselt nägin, ei kohta ilmselt enam kunagi.  Iga päev avastasin ennast üha tihedamini mõtlemast sõna "viimane". Ma ei taha ega suuda uskuda, et kogu see aasta hakkab läbi saama.. 
Mulle pole endiselt kohale jõudnud, et enam ei tule igal esmaspäeval uut koolinädalat alustada, ei näe enam oma kalliks saanud klassikaaslasi, ei ava lokkerit, millega mul isegi aasta lõpus probleeme oli, ei naera enam söögivahetunnis kuni pisarad jooksma hakkavad, ei kuule Mr. Neumanni ilmaennustusi ning sarkastilsi nalju, ei saa enam koolibussiga koju sõita, mis kõik luud paika loksutab. Enam pole kedagi, kes minult iga päev kummalisi küsimusi küsiks või kedagi, kes pudrukausiga tundi jalutaks. Enam ei saa ma rõõmsate tervituse saatel klassi jalutada ning sisimas naerda, kui nad mu nime proovivad hääldada. Enam ei tule totraid ülesandeid lahendada, mis kohati täiesti ajuvabad tundusid.. See lõputu nimekiri jääb alatiseks minuga ning hetkel hakkan taipama, kui raske saab olema sellest kõigest lahti lasta. Uskumatu, kui kalliks võivad võhivõõrad inimesed 10-kuuga saada. Kuidas ma jätan nad kõik siia? Kuidas ma lähen tagasi oma igapäevaelu juurde Eestis? Kas kõik algab sealt, kus pooleli jäi? Kuidas hakkama saada ilma Costco ja muude lõbustustega, millega siin olen ära harjunud? Kuidas harjuda Eestlaste kinnisuse ja tagasihoidlikusega? Kuu aega pole kindlasti piisav, et ennast selleks kõigeks valmis panna. Teisest küljest tuleb eluga edasi minna ja hakata Eestis keskenduma sellele, kuidas võimalikult ruttu kallitele inimestele külla tulla. Ilmselt jätab see jutt mulje, et ma ei oota koju minemist ning sõprade-pere nägemist. Ärge seda arvake. Muidugi ootan! Võiksin loetleda sama palju asju, miks ma ei suuda Eestisse naasmist ära oodata, kuid praegu lihtsalt pole selleks õige hetk. 

Viimane kuu tuleb tihe ning kasutan iga minuti selle vähese aja nautimiseks, mis mul jäänud on.  Täna koolis võttis ikka silma märjaks, kui kõik sõbrad-sõbrannad kallistama tulid, ilusaid sõnu ütlesid, pilte jagasid. Jään neid kõigi väga igatsema.



Viimane nädal läbi piltide  



Viimane tennis 




Hommik

Hommik 2

Chemistry (mina- Jahja- Joey)

Child Development  (Ms. Chimtseck)

Music Humanity class


Ms. Kenger (M.Humanity)

Adrianna (Tennis)

Elena - me - Camryn (U.S History)



A74
Year book
















Mr. Neumann (civics)

Mr. Maddoc (Chemistry)

Jahja - me - Joey - Doug (chemistry)



Veel paar pilti PROMist