10 september 2014

Elu Eestis


Selle postitusega alustasin küll juba üle kuu aja tagasi ilmselt. Tänu teile, anonüümsed lugejad, otsustasin end kokku võtta ja selle postitus ära lõpetada. Põhjus, miks mul see nii pikaks on veninud, on see, et ma lihtsalt ei oska seda kõike sõnadesse panna, ei oska nagu millestki kirjutada.. Juba enda mõtetest arusaamine on raske, mis siis veel nende sõnadesse panemisest rääkida. Lisaks sellele kõigele on kõik päevad Eestis väga kiired ja mingi hetk ma üldse ei uskunud, et vahetusaastal käisin.. 

Tagasi Eestis: 

Esimene päev oli lihsalt suurepärane. Kirjeldamatult hea tunne oli kõiki näha. Kõik võtsid sind nii rõõsate nägudega vastu, et tavaliselt tõsised eestlased läksid mul hoopis meelest ära. Eestis midagi muutunud ei olnud, kõik majad, ehitised nägid täpselt samasugused välja. Kodu see-eest paistis palju-palju väiksem. 
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama erinevusi, mis on Eestis teistmoodi kui USAs. Inimeste külmus ja emotsioonitus pani mulle küll väikese paugu. Hakkasin igatsema USAkate rõõmsat ellusuhtumist ja avatust, seda, et ka võhivõõras seltskonnas tundisd end mugavalt. Kuid inimene harjub kõigega ning nüüdseks olen sellega leppinud. 
Lisaks üks asi, mida ma enne vahetusaastat ei märganud, on see kui ilusad on Eesti inimesed! Nii ilusaid inimesi ikka naljalt ei leia. Samas igatsen seda, et USAs ei hinnanud inimesi kunagi riietuse ega välimuse põhjal. Eestis pannakse isegi küla poodi minnes viisakad teksad jalga (nagu Saale ütles). 

Keel 

Tagasi tulles tundsin ennast väga kindlalt, sain raamatutest-filmidest-lauludest aru ega tundnud end rääkides ebamugavalt. Esimesl päeval tulid tihti inglise keelsed sõnad sisse, mille eesti keelset vastet ei suutnud meenutada. Nüüd aga tunnen, kuidas inglise keeles rääkimine muutub raskemaks. Samas on nii lihtne inglise keelt hoida. Tuleb lihtsalt lugeda ja filme vaadata. Sõpradega ja hostperega skypemine aitab ka. :) Nii et see on ainult minu teha, kui hästi ma keelt säilitan. 

"No kuidas sul aasta läks?"

Sellist küsimust kuuleb vist iga vahetusõpilane koguaeg. Ilmslet mõistab ka iga vahetusõpilane, et tervet aastat pole võimalik paari sõna- lausega kokku võtta. Koguaeg toimus nii palju, kindlasti oli raskemaid ja kergemaid hetki. Mul küll väga vedas kõigega. Sain endale parima pere, keda tahta. Surut koduigatsust ei tekkinud. Pere-sõrpadega probleeme ei olnud. Asukoht oli hea, kool oli hea. Sain piisavalt USA näha. Ehk kõik oli suurepärane. Aga see oli minu kogemus ja alati ei pruugi kõik nii lilleline olla. :D 

Mis saab edasi? 

Postitusi tuleb kindlasti veel. Kohe kui midagi vahetuaastaga seonduvat juhtub. :) Palju on küsitud kas plaanin tulevikus USAsse tagasi minna? Hetkel on plaan ainult külas nii tihti käia kui võimalik. Just eile sain imelise uudise, et mu host õde Emily ja tema kutt Geoff kihlusid! Nii et ühel ilusal päeval loodan end nende pulmast leida. :D 

Eesti koolis on kusrjuures ka tore tagasi olla. Mingil põhjusel olen hakanud rohkem märkama, kui oluline on tegelikult õppimine. Olen hakanud õpetajaid mõttega kuulama, mitte pingsalt kella vaatama ja tunni lõppu ootama (nagu varem). Lõpuks jõudis mulle kohale, et iga õpetaja jutus on iva. Kui mõttega kuulata, võib neilt palju-palju elutarkusi õppida. 

YFUs annan ka enda panuse, et igasusgustel vabatahtlike üritustel osavõtta. Juba sinna kontorisse minek tekitab mõnusa nostalgia tunde. :) Võib-olla kirjutan ka sellest mõne postituse. 


Nüüd olen midagigi suure vaevaga kirja saanud. Ei oska kohe midagi kirjutada. Kui kellegil tekkis küsimusi ning jätsin midagi kirjutamata, palun andke teada! :) Ja aitäh teile Anonüümsed. Ilmselt ilma Teieta oleks see postitus kes teab kui kaugesse tulevikku jäänud.. 

:D