27 juuni 2014

Lahkumine- Esimesed emotsioonid Eestis



Nii pikk päev on seljataga, aga tahaks kõik esimesed emotsioonid kirja panna. Homme ma enam ilmselt ei mäleta suurt midagi. Viimased päevad USAs veetsime siis Richmondis, uues majas. Aitasin oma Ameerika perel sisse kolida ja proovisin igast hetkest viimast võtta. Richmond on hästi armas koht, mulle oleks täitsa meeldinud seal elada. Koht on palju väiksem kui Birghton, põllud igal pool ja ümbruses on ainult paar restorani. Linn ise on jälle hästi armas ja vähemalt oli neil Dairy Queen. 
25.06 jõudis see hirmuga oodatud päev kätte. Ilmselt üks emotsionaalsemalt raskemaid päevi minu elus. Hommikul tegin veel mõnusa jooksu, et mõtteid mujale saada, tagasitulles käisin ruttu pesemas, kugistasin võileiva alla ja tuligi lennujaama poole sõita. Mina endiselt ei uskunud, et see hetk jõuabki kätte - minu vahetusaasta hakkab läbi saama. Istusin hambad ristis, et pisaraid tagasi hoida ning natukenegi sotsiaalne olla. Lennujaamas ootas meid pikk rivi, minu lend oli natuke edasi lükatud, seega saime kauem rivis seista. Kõik oli hästi, kuni host emps hakkas pilti tegema - minust, host isast ja kohvritest. Pisarad muutkui voolasid ja voolasid, mis äratas tähelepanu. Kõik hakkasid huvitundma ning meie taga olev paar esitas järjest küsimusi. Ma ei suutnud sõnagi suust välja öelda, õnneks lõpuks taipasid, et ma ei saa rääkida, kui ma nutan! Hiljem hakkas juba parem, tuli välja, et neil on ka kaks vahetusõpilast olnud jne. Check-in'is tuli teine nutulaine, mis päästis mu kohvri lisamaksudest (kõik kohvrid olid natuke ülekaalus). Ja siis tuligi kõige raskem osa - tuli selleks korraks hüvasti jätta. Pisarad lihtsalt tulid, pea käis ringi ja inimesed muutkui uurisid ja küsisid. Kahjuks ühtegi vastust ma neile anda ei suutnud. Tahtsin lihtsalt rahu saada. Ma ju tean, et ma näen neid jälle. Aga millal? Vot see teeb kogu asja nii raskeks. Kuidas öelda heataega kellegile, keda sa nii väga armastad? Kui tulles sa tead, et 10-kuu pärast sa tuled tagasi ning kõik on jälle enam-vähem samamoodi. Siis sel hetkel on täielik teadmatus. Kindlasti lähen tagasi esimesel võimalusel, nad jäävad alatiseks minu Ameerika perekonnaks ning ma ei tea kuidas ma selle ära teenisin, et sellise pere endale sain! 
Kui kõik käsipagasid läbi kontrolliti, jõudsin Laura juurde. Nägime veel ühte vahetusõpilast Saksamaaalt ja mingi hetk jõudis ka Anni meieni. Üks hetk avastasime, et me ei räägigi eesti keelt?? See tunne oli kirjeldamatu.. Nii jätkus kuni Chicagoni, kus me kohtusime teiste Eesti vahetusõpilastega. Issand kui tore see oli! Alguses ei tulnud küll ükski sõna suust, eesti keele rääkimine oli tõesti raske! Uskumatu, et mina seda ütlen! :D Kallistasime ja naersime. Sel hetkel läks juba enesetunne natuke paremaks. Panime asjad ära, otsisime midagi söögipoolist ja varsti läksimegi enda kõige pikemale lennule (8-tundi oli vist ainult). Korraldasime päris suure segaduse, kuid lõpuks saime Martheni ja Saalega kõrvuti istuma. Lennuk polnud just kõige parem. :D  Telekaid ei olnud (mis meid väga-väga üllatas!), jalgadel õieti ruumi polnud ning isegi joogitopsi jaoks polnud kohta. Kuigi meil Martheni ja Saalega oli piisavalt lõbus, nii et ega ma telekast puudust ei tundnud. Aeg läks kähku, magada ei saanud. 
Frankfurdis oli nii veider, kui keegi puhast inglise keelt enam ei rääkinud. Kõigil tekkis kohe igatsus.  Sõime kiire lõuna-hommikusöögi (?), tegime grupipildi ja läksimegi viimasele lennule. Mul jälle vedas, saime Maidu ja Martinaga kõrvuti. Jälle naersime terve lennu, ma ei tea kas see tuli üleväsimusest või mis. :D Eestit nähes tuli meil kõigil närv sisse. Kes oleks oodanud, et enne enda Eesti peret nähes tekkib nii palju imelikke mõtteid?   Võtsime pagasi ära ning läksime kõik koos, kes veel alles jäänud olid, läbi väravate. Saale juba lahistas nutta. :D .. Ja tõesti .. see hetk, kui sa näed oma vanemaid üle 10-kuu ja sõpru, kes sulle vastu on tulnud! Lihtsalt kirjeldamatu! See rõõm, mis sind täidab ja õnnetunne. Mind ajas nii naerma, kuidas Marion lihtsalt nuttis ja proovis plakatit käes hoida. :D See oli nii armas!  Terve autosõidu koju ei suutnud ma suud kinni panna.. Mul on tõesti mu vanematest kahju. Käisime veel mu Saue vanavanemaid vaatamas, toidupoes (kõik kommipaberid on uued, Eesti tooted! Teate kui elevile sellised väikesed asjad ajavad!!) ning siis üritasin oma üllatusplaani ellu viia. Ütlesin siis enamusele, et tulen 27dal, et väike üllatus Mariele teha. Läksin siis ukse taha, lootes, et Marie on ikka kodus. Mul tavaliselt lähevad kõik plaanid metsa, kuid see kord vedas! Hans (Marie väike vend) tuli avas ukse ning hüüdis "Birku on tagasi!". Marie ema jooksis kallistama ning siis läksin üles, Marie tuppa. Mõlemil hakkasid pisarad voolama ega suutnud uskuda, et see on tõesti päris! Kui rääkimisvõime tagasi saime, võtsime ahjust söögi, tee ning istusime paar tundi õueköögis juttu rääkides. Oleks vist ööläbi rääkinud, kui ma poleks midagi ette tulnud. :D Hetkel on tõesti uskumatu tunne.. Pole vist ikka kohale jõudnud, et ma nüüd olengi Eestis tagasi?! 

Nüüd tahaks küll magada, lennukis ju seda teha ei saanud. Postitusi on veel tulemas. 




Richmond 

Viimane Dairy Queen 


Marthen -mina - Saale 











23 juuni 2014

Viimased päevad Brightonis



Laupäeval toimus Ypsilantis Color Run. Ma läksin reede õhtul Emily (h õde) ja Ceoffi juurde ööseks, kell seitse tuli juba number ära võtaa ja end valmis panna. Color Run (5km) on siis jooks, kus on neli värvipunkti, kus sind erineva värvipuudriga (?) üle pritsitakse.  Saime veel valged t-särgid, peapaela ja igast muid vidinaid. Osavõtjaid oli kuskil 5000 äkki. Start pidi olema kell 8, aga suureks üllatuseks, saime jooksma hakata alles 8:45! Me ei näinud mis seal ees toimus, võimalik, et lasti väikeste gruppidena alguses. Rivi liikus ikka väga aeglaselt. Jooks ise oli see-eest super tore! Sain väga huvitava kogemuse. 80% (ilma liialdamata) osalejatest kõndisid, telefonid käes. See pani küll imestama, et isegi jooksuüritustel textitakse, saadetakse snapchat'e jne. Me proovisime neile mitte otsa koperdada. Jooksu lõpuks olime üleni erinevate värvidega kaetud. Mõned lausa veeretasid selle värvi sees ning lõpetades olid pealaest jalatallani lilla - sinise-rohlise-kollase kirjud. Ma ei taha mõeldagi, kuidas nad selle hiljem ära pesid. Ma pidin peaaegu naha maha kraapima ja ikka olin üsna sinine... Peale jooksu hüppasime veel väiksest putkast läbi, et hommikusööki osta. Kogu üritus oli nii mõnus. Eestis võiks ka midagi sellist korraldada. :) 
Maddy võttis mu Ann Arborist peale ja sõitsime Brightonisse. Pärast lõunal toimus host isa sugulase lõpupidu. Minnes sõitis meie ees üke meesterahvas, 20 km/h, jõi õlut ja liikust ühest tee otsast teise. Õnneks ta pööras enne väiksele ühesuunalisele kõrvaltänavale, kui keegi vastu jõudis tulla! Peol kaua ei olnud, sõime rääkisime paar sõna ja läksime koju. Mulle väga meeldis seal, nad pakkusid juustukooki!
Õhtul läksime Maddyga välja, et enne minu ära minekut veel midagi lõbusat teha. Sõime kõigepealt sushit (issand kui hea see on..) ja siis saime hostisa empsiga Yum-Yum Trees kokku. Ta on lihtsalt nii armas inimene.. Rääkisime juttu, kuni meil Maddyga tuli kinno sõita. Koju saime alles südaööl. Ei tahtnud üldse autost välja astuda, Maddyga saab alati palju nalja. Tema elust peaks eraldi raamatu välja andma..:D 

Täna hommikul oli meil hostisaga viimane "Bagel Sunday". :( Kell 12 toimus kirikus host empsi hüvastijätu pidu. Süüa sai meeletult! Väga palju tuli inimestega rääkida, enamasti ikka sama tekst: millal ma koju sõidan, kas ootan juba, millal ma tagasi tulen/ kas tulen jne. Lõpuks olime kõik väasinud inimestega rääkimisest. :D Vaene host ema, tal tuli kolm tundi jutti inimesi kallistada ja naeratada ja hüvasti jätta. 
Emilyt, Ceoffi ja Maddyt nägin ka täna viimast korda (vahetusaasta jooksul), neile oli väga raske head aega öelda. 
Peale pidu korjas Nate meid Christinega peale ja läksime Marianna ärasaatmispeole. Seal oli väga lõbus- kohtusime uute inimestega, tegime pilte, saime jälle süüa jne. Marianna elab Soomes ning temaga kohtume üsna varsti ma usun. :) 
Nate sõidutas meid tagasi Brightonisse. Jalutasime Christinega kuskil neli tundi mööda Brightonit ringi, meenutasime toredaid aegu. Sõime viimast korda koos Dairy Queeni ja lõpuks lõpetasime La Marsas! Me unistasime terve nädala Pita breadist, mida seal pakutakse. Ühesõnaga viimastel päevadel olen meeletult söönud ja sõpradega/pereliikmetega hüvasti jätnud. Chrsitinega võttis meil hüvastijätmine vähemalt 15-minutit.. 

Kodu meil kõik kastidesse pakitud. Homme hommikul tuleb suur kolimisauto, topitakse kaste ja mööblit täis. Kõik viiakse Richmondi. Mul on viimane öö selles kodus, kalliks saanud toas. Hommse öö veedame kas hotellis, või uues majas. 





Chrsitine


Alex- Marianna - me - Christine


Proovisin Marianna Varsity Jacketit...


Dairy Queen




La Marsa 

18 juuni 2014

Lõpp läheneb..



Blogi kirjutamise olen vahepeal täiesti ära unustanud. Nii palju toimub koguaeg, et raske on isegi meenutada mida ma eile tegin. Samas pildid aitavad kõvasti. 

Nii nädalavahetus.. Laupäeval läksin kohe hommikul Sooyeoni juurde, Hartlandi. Tal toimus pere ja sugulastega hüvastijätu pidu- ta otsustas mind ka kutsuda.  Nii armas oli, kui Sooyeoni vanaema saabus (kellega me enne jõule Frankenmuthis käisime) ja mind nähes kohe kallistama jooksis. Mäletas isegi mu nime ja kust ma pärit olen! :) Kui kinkide avamiseks läks, kiskus asi emotsionaalsemaks. Laulsin ikka peas oma "rahustavat laulu", et mitte ka tervet järve nuta. Hiljem läksime pere noorema seltskonnaga lõkke ümber vahukomme grillima. Sooyeoni host isa tuli tegi meile tule ning valmistas mulle kõige ideaalsemalt grillitud vahukommi, mida ma söönud olen.
Kella 8-ajal võttis hostisa meid peale, Sooyeon tegi ka kiired plaanid ning läksime Miyu juurde. Miyul oli viimane õhtu ning pühapäeva hommikul kell 9 läks tal lennuk. Enne pimedaks minemist otsustasime veel Dairy Queeni jalutada. Pidin ikka kõvasti vaeva nägema, et neid kaasa saada. Jõudsime täpselt enne kinnipanemist ning saime pimedas tagasi jalutada. Brighton on tuledes nii ilus! 
Kella viieni hommikul rääkisime juttu ja proovisime Miyu viimaseid asju kohvrisse suruda. Kohvri pakkimine on üks paras õudusunenägu.. Magada sai sel ööl maksimum tund aega, tool pole magamiseks just parim paik. Hommikul läks kiireks, jätsime hüvasti ja Miyu oligi läinud. Pärast jalutasin veel natuke suurema ringiga koju, et kõik mõtted paika saada. Kohvrite nägemisega jõuab reaalsus ikka paremini kohale. 
Tegin kodus tunnise uinaku ning läksime hostisaga bagelseid sööma ja kirikusse. Kirikus jäin magama kogemata.. Sel päeval oli ka isadepäev! Emily, Ceoff ja Maddy tulid külla, läksime vähe uhkemale õhtusöögile. Emily ja Ceoff tõid suure Dairy Queeni tordi ka veel. :D Ma armastan neid päevi, kus kogu pere koos on. Enne magamaminekut sõitsime hostisa ema juurde.  

Sel nädalal olen hakkanud vaikselt pakkima. Kõik vahetusõpilased, kes kohvri pakkimisega hakkama saavad, peaksid eraldi preemia saama. 
Esmaspäeval nägin viimast korda Sooyeoni, jalutasime mööda Brightonid natuke ning tuligi hüvasti jätta. Täna kutsus mind Justine ootamatult külla. Christinel polnud kodus ka suurt midagi teha, seega tuli meiega. Justine valmistus oma lõpupeoks, mis toimub pühapäeval. Lõuanks sõitsime tagasi Brightnoisse, sõime korraliku lõunasöögi, siis käisime veel kinos, Meijeris, Dairy Queenis ja Great Harvestis. Teate milline kuumus siin on.. Hetkel kõlab Eesti lumi täitsa hästi.. Seal vist sadas lund korraks?






Christine - mina - Justine 

Sõitsime Targetisse, kuna hostisa tahtis popcorni.

12 juuni 2014

Camilla's bonfire


Teisipäeval kutsus Camilla, vahetusõpilane Brasiiliast, meid enda juurde. See jäi meie viimaseks peoks kõik koos, kuna Camilla läheb juba ülehomme reisile ning tagasitulles oleme me kõik juba läinud. Kui me kohale jõudsime, pidu juba käis. Christine jooksis vehkides minu poole, nägu super elevil ja karjus "Anni is coming!!". Ma isegi ei ürita seda rõõmutunnet kirjeldada.. Eriti hetke, kui ta kohale jõudis! :D Peol olid veel lisaks meie kooli vahetusõpilastele, mõned uued näod. Camilla oli ukse juurde kõikide riikide lipud kleepinud, kes peole tulid. Kuni veel valge oli sõime, mängisime pinksi või sulgpalli ning panime telgid püsti. Telkide panekuga jäime natuke hiljaks, õues oli kott pime ning me polnud ikka valmis. Hommikul oli telk natuke märg aga vähemalt kõik jupid olid alles. Kui pimedaks tegime tule, istusime ümber lõkke, sõime s'more, rääkisime juttu. Samal ajal tšiili võp lõi oma kitarri mängu ja lauluga väga mõnusa õhkkonna. Keset ööd jõudis vihm meieni, nii et koristasime kõik asjad ära ja kolisime telki. Anni läks keset ööd koju, ülejäänutega rääkisime kella 4-5ni hommikul juttu. 
Täna ajas Anna meid juba kell 8 ülesse, kuna meie transport oli kohe tulemas. Jätsime Camillaga hüvasti, teda nägime vahetusaasta jooksul ilmselt viimast korda. Anna viis meid Sooyeoniga Brightonisse, kus sõime hommikust ning rääkisime üle kolme tunni juttu. Hiljem tuli Anni jälle Brightonisse (!!). Läksime kõik koos Yum-Yum Treesse, Christine ühines ka. Nii-nii tore oli, teist Eestlast näha on ikka uskumatult tore! :D  Koju jalutades saime jälle Christinega ühe korraliku vihma kaela. :D Vedas jälle, kuna nii soe oli. 





Anniiii


Sooo


Marianna 

See telk

Meie, kes me telki panime







Charlie








09 juuni 2014

Senior All Night Party



See üritus väärib küll eraldi postitust. Mul on neid emotsioone nii raske sõnadesse panna, aga no nii tore oli! Uskumatu, et üks tavaline keskkool millegi sellisega hakkama sai!
Pidu toimus koolis, algusega kell 10:30 p.m. Pikk punane vaip juhatas meid sissepääsuni, kus seisis "piletikontroll", kuigi ega neid väga ei huvitanud. Kotid pidime ära andma, ilmselt, et keegi alkoholi sisse ei smugeldaks.  Koolis muusika käis, kõik kohad ära kaunistatud.  Kohe kui sisse saime, hüüdis üks naine meid photo boothi.  Sel hetkel polnud seal ühtegi inimest, nii et kasutasime võimaluse ära. Kõik asjad peol olid tasuta. Lisaks ilmusid iga tunni aja tagant jõusaali uksele u 20 nime, kes auhinna saavad valida. Uskumatu, kohe esimesel tunnil ilmus minu nimi uksele. Auhinnaruumis sain lauapealt ükskõik mida valida, valikus oli kommikorvist kohvimasinani. Ma valisin kohvimasina, see paistis ideaalne üllatus hostisale, kes koguaeg kohvimasinat taga nutab. Sissepääsu juures anti meile ka neli meie nimelist paberit, mis saime loosikastidesse panna. Loosimisele läksid külmkapp, plasma tv, värviprinter, golfikursus, beats'i kõrvaklapid (!!), arvuti ja veel mõned asjad. Ühesõnaga valikut oli. :D  Igas klassiruumis oli võimalik erinevaid asju teha. Sööklas süüa jätkus, suur rootsilaud oli kaetud (kus ma pidin hulluks minema, kuhu iga tunni aja tagant erinevad restoranid süüa tõid. Söökla kõrval kohe oli kasiino. Minigolfi  väljak tehti väga huvitavalt- ruum oli kottpime, rajad helendavad. Golfi mängimiseks tuli enne karaoket laulda. Karaokes ühinesid meiega paar mu personal finance kalssivenda, kes õnneks laulsid piisavalt kõvasti, et minu viisi mittepidamatus kuulda ei oleks. Söökla ees said lasta endale soengu, henna või meigi teha. Alumisel korrusel oli lasertag ning spordisaal täis erinevaid asju. Minu üks lemmikuid oli "Money box" ehk siis lähed kasti, mis on täis nii päris kui ka võlts raha. Põrandast hakkab tuul puhuma, sa pead raha kinni püüdma (30sek aega) ning kasti toppima. Kõik mis kinni püüdsid, said endale. Mõtlesime kõik, et seal on ainult 1$, kuid tegelikult oli seal ka 5$, 10$ ja ka 20$.  Me Annaga tegime kolm korda. Järjekorras polnud üldse hull seista, rääkisime teistega juttu, Dylan (music humanutyst) mäletas ikka veel mõnda lauset, mida ma talle eelmisel semestril(u 5 kuud tagasi) õpetasin! Igal juhul lahkusin hommikul peolt 33$ võrra rikkamana. :D Kõikidest teistest asjadest, saate piltidelt ilmselt parima ettekujutuse. 
Kell 3 hommikul tuli hüpnotiseerija. Kõik, kes koju polnud läinud, kogunesid meie kontserdisaali. Hüpnotiseerija jäi hiljaks, aga õpilased kandis selle eest hoolt. Vabatahtlikud hüppasid lavale ning hakkasid ise "hüpnotiseerima". Teate, kui hea huumorisoonega need seniorid meil on.. :D  Kui hüpnotiseeria tuli läks nali edasi. Valis siis u 20 õpilast, kes kõik lavale toolidele istusid. Ma ikka alguses mõtlesn, et äkki on see kõik üks suur kokkumäng. Aga kui Justine lavale sattus ning kogu tegevus algas, ei suutnud ma küll uskuda, et keegi teeskleks. Ilmselt poolel saalil kõht valutas naerust. Samal ajal jälle päris hirmus mõelda, et inimesed on nii lihtsalt mõjutatavad. Aga väga-väga cool oli. 
Pidu lõppes kell viis hommikul. Ma ei taha uskuda, et see kõik on nüüdseks läbi. Kooli ees kallistasime ja tegime veel viimaseid pilte, kuna ilmselt ma ei näe enamus inimesi enam kunagi.  See pidu oli ilus punkt, sellele uskumatule aastale BHS'is. 

PS! Mul kõik lihased valutavad nendest aktiivsetest tegevustest.






Kohvik

Loomulikult liigun ma jäätiste poole

Süüa oli puuvilje, burkse, hot doge, pastat, kana, köögivilju, salateid jne jne jne 

Disko nurk, kus terve öö jooksul ei tantsinud vist mitte keegi. 

Mini golf 



Pidime üle selle pulga hüppama. Liikus üles alla, vahest kiiremini vahest aeglasemalt, muutis suunda väga järsku. Christine sai koguaeg vastupead sellega ja lendas ja jäi sinna külge rippuma.. :D 



Keskel oleva palliga pidid kõik vastased hallist kastist välja kukutama. Võitja oli see, kes viimasena seisma jääb. 


Christine lendas juba siis alla, kui pall tema poole hakkas tulema.. :D:D



Võitsin. :D 

Miyu - Christine - Anna - mina

Money box 

Suutsin seal üle 1minuti olla. Üks põhjus miks mul lihased haiged täna on. 

Vapustav

Taga on Hard Rock Cafe

Selle point oli palli vastas meeskonna korvi saamine. Üks väsitavamaid kohti. 


Usakate omalooming




Valeri - kõige naljakam nende hulgast. :D 

Justine - hüpnotiseerija pidi teda püsti hoidma, et ta sellili ei kukuks.

Hüpnotiseerija ütles, et see sinises see poiss on Zach Efron (Justine unistuste mees).

Koorist :(