29 jaanuar 2014

Snowday


Ja järjekordne õnnelik Snowday! Kui meil Eestis ka selliste tingimuste tõttu kool ära jääks, siis me vist ei peakski koolis käima.  Tom rääkis juba eile, et kui snowday tuleb, peame raudselt midagi tegema. Üks plaanidest oli mu "candy shopping" ära teha. Nimelt rääkisn paar päeva tagasi kommidest, milleta ma enam elada ei saa. :D 
Täna läksimegi hommikul Tomi, Carlose ja Jinjutaga komme ostma. Pool tundi hiljem saime Mariannaga Brightoni Holy Crepes kokku (Olen sellest kohast juba augusti kuust unistanud). Sõime ühe hea maitsva lõuna - tomati-mozzarell krep. Kuigi Popular on endiselt parim! :D
Siis sõitsime Milfordi, Tom tahtis meid ühte mõnusasse koogikohvikusse viia. Loomulikult, oli see koht suletud. Õues oli küll jube külm, aga otsustasime natuke edasi jalutada ja mõne teise kohviku leida Tegime soojasaamiseks väikese vahepeatuse šokolaadipoes. Nii armas koht oli + toredad müüjad. Andsid meile juhiseid, kuidas lähimasse kohvikusse jõuda. Midagi erilit ei olnud, aga parem kui mitte midagi. Sõime õunakooki ja jõime teed - kohvi. Tom  oli ikka näljane. Jalutasime Starbucksi, kus ta sõi oma lemmikut juustuvõileiba ja loomulikult ilma kohvita ka ei saanud. 
Siis jooksime autosse, Jinjutal oli ainult õhuke pusa (!!!) seljas.  Käisime Kohlis Jinjutale ujumisasju ostmas ning läksime Yum Yum Treesse. Midagi paremat ei osanud välja mõelda, keegi koju ka veel minna ei tahtnud. :D Istusime seal tunnikese, jõime teed/ kakaod ning läksime koju. 

Sain kõikide eksamite tulemused teada: 

Am. Lit: 92%
US History: 76%
Music-Humanity: 86%
Cooking: 72%
Physics: 76.2 % 
Choir: 94% 








Šokolaadipood











Yum Yum Tree

Koolilehel 


Sain lõpuks suusatamisest ka pildi kätte. :)


28 jaanuar 2014

Uus semester!


LÕPUKS algas uus semester! Kui viis kuud, iga päev samades tundides käia, on väga mõnus vaheldus.  Uus semester tekitas jälle esimese koolipäeva tunde, kõik klassikaaslased on võõrad ja õpetajad uued. Ainult nüüd olen ise julgem, rääkimisega väga suuri probleeme pole ning igas klassis leidus mõni tuttav nägu. Täna rääkisime üldiselt reeglitest ja mis meid semestril ees ootab- mitte midagi erilist. Mu uus tunniplaan: 

1. Personal Finance
2. US History 
3. Chemistry Essential 2 
4. Civics 
5. Creative Writing 
6. Child Development 

Kirjutan lühidalt tundidest, mida need endast täpsemalt kujutavad, mis tundeid tekitasid ja kuidas esmamulje oli. Semestri lõpus on huvitav lugeda, kui palju arvamus klassidest muutus.  

Pesonal Finance: Sellest saab ilmselt üks minu lemmikaineid. Õpetajaga vedas, Mrs. Quackenbush  - andis mulle eelmisel semestril kokandust. Klassis on enamus Seniorid, mis annab tunnile palju plusse juurde. Tegime väikese tutvumismängu, rääkisime reeglitest jne. Õpime kõike, mis on rahaga seotud: krediitkaardid, hoiused, kuidas investeerida jne. Ausalt öeldes, selline aine peaks igas koolis kohustuslik olema.  

US History: Seal midagi ei muutunud. Klassikaaslased, klassiruum, õpetaja - kõik on sama. Ilmselt sellel semestril õpime Teist Maailmasõda (tundub endiselt imelik neid väikese tähega kirjutada. :D). Selle tunniga on küll nii, et mõni päev väga meeldib, teine päev ei suuda tunni lõppu ära oodata. 

Chemistry Essential 2: Ehk keemia. Kõik vist ilmselt teavad minu suhet keemiaga.. Kuigi õpetajaga olen rahul, andis mulle eelmisel semestril füüsikat ka. Klassikaaslased on enamus röökivad freshmanid, mis lõpuks väistab natuke ära. :D  Seega, see klass ei kuulu mu lemmikute hulka ja eks mu keemia teadmised on ka natuke puudulikud. Loodan, et see tund tuleb vähemalt kasuks! 

Civics:  Ehk ühiskond. Aine ise tuleb ilmselt üsna keeruline, kuid Mr. Neumann on kõige coolim õpetaja, kes mul USAs olnud on! Esimene küsimus suurele ringile oli, kas kool on vangla? Loomulikult karjusid aktiivsemad "JAA", millega Mr.Neumann nõustus. Ütles et neil on 100% õigus. :D 
Tema juunikuu eesmärk on meile selgeks teha, kui halb USA valitsus on, et tulevikuks oleks keegi, kes oskaks selle vastu võidelda. Praeguse seisuga olen üsna kindel, et sellest tunnist saab üks  mu lemmikuid. Eks näis, mis ma viie kuu pärast arvan. :D 

Crative Writing: Ootasin midagi muud. Kirjandite asemel keskendume rohkem luuletuste, monoloogide (õudukas) ja novellide kirjutamisele. Klassiruum oli väga mõnus, õpetaja ei kasutanud neid jubedaid laelampe, vaid pani klassinurgas olevad lambid põlema. Kusjuures õpetajaks on mees, Mr. Day, mis oli minu jaoks üllatus. See oli ka ainus tund, kus pidime kohe tunnitööd tegema. Kirjutasime kirjandid, taustaks pangi meile mõnus muusika mängima, et mõtted paremini tööle panna.
Mr. Dayl on huvitav traditsioon. Iga klassi läbinud õpilane, jätab oma sõrmejälje seinale ning annab talle enda pildi (mis ka seinale kleebitakse). Hetkel oli pool seinast sõrmejälgi ja piltidega kaetud. 12 aasta töö. 
Tunni lõpus kukkus Anna kisama, et mis ma talle kaela määrisin. :D (mina soovitasin tal selle klassi valida. :D). 

Child Development: Ega muidugi ei saa esimene päev ilma hilinemiseta jääda. Mul polnud õrna aimugi, kus see klassiruum olla võiks, küsisn erinevatelt õpetajatelt- õpilastelt, kes teele sattusid. Lõpuks läks keegi abivalmis Mike mööda, kuulis et ma ei leia klassi üles ning lubas mu õigesse kohta viia. Kuna kool on suur, võttis see aega ning tema klassiruum jäi hoopis teises suunas. Õnneks nõustus ta viimasel hetkel enda klassi poole tormata ning andis mulle juhtnöörid kätte, nii hästi kui suutis. Tegemist oli vale klassiga (see polnud tema viga. Sama tund, kuid erinev õpetaja). Läksin siis sekretäri juurde, kes mulle õige klassiruumi numbri andis. Loomulikult, ma ei teadnud kus see asub ja tormasin nagu segne mööda kooli ringi. Main Hallis põrkasin Mrs. Alexandriga kokku (Literature). Hakkas kohe uurima, et kuidas mul läheb ja kas ma tunniplaani ei ole saanud muuta. Tänu temale leidsin lõpuks ka õige klassi üles.  Msr. Szymczak (see nimi!) oli õnneks väga mõistev. :D 
Tunnist jäi väga hea mulje. Tõotab tulla põnev semester.  Õpime kuidas 1-4 aastaste lapsi kasvatada,  kuidas neid paremini mõista jne. Paljud ilmselt teavad minu laste armastust. :D Ees on ootamas mitmeid projekte, mis kõlavad väga huvitavalt. Eks näeb, mis saaama hakkab. 


Homme on meil Snowday,  öösel pidi suur külm ja tuuline ilm tulema. Mul on isegi natuke kahju, kuna meil on käimas Spirit Week enne Winter Festi (nagu oli enne Homecomingut).  Aga eks vabal päeval on ka palju plusse, saan rohkem sõpradega aega veeta.  Nädala lõpus kirjutan  väikese kokkuvõtte sellest nädalast. ;) 

PS! Meile tuli täna uus vahetusõpilane, Anatole Prantsusmaalt. Nüüd on meid 10 asemel 11. :) 




27 jaanuar 2014

Svenja sünnipäev



See kord veetsin nädalavahetuse Svenja juures,  Brownstownis. Reedel meil kooli polnud, seega viisid host vanemad mu päeval Rebecca (Svenja host ema) töö juurde. Istusime tunnikese seal, rääkisime juttu ja vahetasime muljeid. Polnud ju kuu aega näinud. Rebeccal oli kella 5ks juuksuri aeg pandud, haarasin võimalusest kinni ning tal õnnestus mulle ka aeg leida. Lõpuks ometi, sain üle viie kuu juuksurisse! Enne juuksurit veetsime mõne tunni meigipoes, et Rebecca varusid täiendada. Juuksurisalong oli väga armas. Rebecca tegi mulle enne pika tutvustuse, kuidas ta selle imelise koha avastas. Minu juukseid pidi lõikama üks Bosnia & Hertsegoviina immigrant. Hästi tore naine, aktsenti oli peale kahteteist aastat ikka tunda. Eks täiskasvanutel ongi raskem sellest lahti saada. Viie kuuga suutsin kõik juuksurisalongi mõnud ära unustanud..peaks ikka tihedamini ennast sinna vedama. :D 
Kell viis oli Svenja korvpalli mäng, kuhu ma kahjuks ei jõudnud. See-eest saime koos poiste mängu vaadata. Rebecca keeldus mind tüha kõhuga sinna viimast, nii et hüppasime ruttu Panerast läbi.  Mäng toimus Svenja high schoolis, kus wifit ega levi ei olnud. Astusime saali sisse, lootes, et Svenja märkab meid. Paar minutit ja juba nägingi teda minu poole jooksmas. Nii-nii tore oli teda jälle näha!! Sain kõigi Svenja sõpradega tuttavaks - nendega on tal vedanud! Mulle meeldis, et seltskond oli kirju. Nii musti kui ka valgeid. Koolis pidid ka 50% mustanahalised olema.  Peale mängu viis Christina (Svenja üks parimaid sõbrannasid) meid koju. 

Laupäeval pidime varakult tõusma, kell 8 hakkasime juba YFU keskaasta orientatsioonile sõitma. Võtsime Saksa ja Jaapani võp ka peale, kelle area rap Rebecca on. Sakslasega sai päris palju rääkida, see-eest Jaapanlase suust ei kuulnud ühtegi sõna. Rebecca nägi suurt vaeva, et temalt mõnigi vastus kätte saada. :D 
Teed olid väga halvad, lund sadas ning tunniajasest sõidust sai kahe tunnine teekond. Õnneks ei olnud me ainsad hilinejad + Rebecca oli yfu vabatahtlik, ilma kelleta nad alustada ei saanud. Ruumis ootas mind kõige imelisem üllatus: LAURA - viimane ja esimene Eestlane, keda siin oldud aja jooksul näinud olen! Kallistasime ja pisar oleks peaaegu õnnest silma tulnud. Ilma naljata! :D Eesti keele asemel rääkisime inglise keelt, uskumatu, et see isegi minule hetkel mugavam tundus. Palju rääkimise võimalust ei antud, programm algas peale. Ausalt öeldes, meeldis mulle minu YFU orientatsioon rohkem. Mängisime rohkem mänge ja saime niisama rääkida. Muidugi ei olnud seal erilisi variante ka, suur saal oli kinni. Siiski olen nii õnnelik, et mul oli võimalus sinna minna ning LAURAT  näha!! :D Võimalik, et kohtume üsna pea jälle. 
Siis sõitsime tagasi, viisime võpid koju ning ise hakkasime Svenja sünnipäevaks valmis sättima. Nino (Svenja väike host vend, 8-aastane) oli nii elevil, jooksis ringi ja rääkis mida kõike me teha saame. Ta tegi Svenjale nii armsa üllatuse ja koju jõudes oli kogu maja kaunistatud ning õhupallid ja tort laual.  Kogu sünnipäev oli väga tore. Vanad tuttavad, kellega kohtusin vana aasta õhtul, tulid ka. Sõime pitsat, naersime palju ja nägin lõpuks selle kuulsa "Frozen"i multika ära. Me Svenjaga olime ainsad, kellel kõik ide laulude sõnad peas ei olnud. Viimased külalised lahkusid alles kahe ajal hommikul, jutt ei tahtnud kuidagi otsa saada. :D 

Täna hommikul, pidi Svenja kell 8 korvpalli trenni minema! Tõesti suur kummaruds talle selle eest. Nino ajas mind kell 9 üles, et kirikusse kutsuda ning mul oli juba sellega suuri raskusi. Jääkülm dušš oli suurepäraseks abiks! Kui Nino oma esinemise vorm korda sättis, kiirustasime kirikusse. Svenja host pere on katoliiklased ja see oli mu esimene kord katolikus kirikus. Kui host vanemate kirikuga võrrelda, oli seal tunduvalt raskem unustada, kus kohas sa viibid. Kohati tundsin end natuke ebamugavalt, kuid teisest küljest põnev kogemus. :D Peale teenistust tegi Nino mulle enda koolis (mis on kirikuga ühendatud) kiire tiiru. Sain kõik ta istekohad ja õpikud üle vaadata. :D  Kohvikus pakudi kohvi ja donutseid -  kiire hommikusöök. 
Lõunaks viis Tony meid Svenjaga sushit sööma. Tegelikult oli see buffee, kus pakuti nii sushit, juurvilju, rämpstoitu, kooke, puuvilju, küpsiseid- ühesõnaga kõike. Üks parimaid sööke siin oldud aja jooksul! :D Sõime nii palju, et pärast tuli liikumine üsna vaevaliselt. Tony viis meid edasi bowlingusse, Rebecca ja Nino olid juba varem kohal. Tegemist oli heategevus üritusega, seega mängimise eest makstud raha, läks õigesse kohta. :) Viimased tunnid veetsimegi seal, enne kui host isa mulle järgi tuli. Loodan, et näeme üsna pea jälle!


Reggie ei anna kunagi alla







Nino kaart Svenjale :D 







tänane lõuna

Kui oma telefoni hooletult jälgida



24 jaanuar 2014

50%


Avastasin ühel päeval, et mul on vahetusaastat vähem kui 50% jäänud! Aeg läheb meeletult kiiresti, seljataga on nii palju ilusaid mälestusi ja veel rohkem on ees ootamas. Kardetud suurt koduigatsust ei ole tekkinud ning tundub mõeldamatu, et see nüüd juhtuks. Kindlasti on mängib suurt rolli mu host pere, kellest paremaid ma ei oskaks tahta ning sõbrad, kes mu siinsele elule palju juurde annavad.  Olen arusaama hakanud, et aasta on minu jaoks täpselt paras aeg. Natuke rohkem ei oleks midagi hullu, aga poolest aastast jääks väheks. Mäletan kuidas Eestis mõtlesin, et esimese kolme kuuga saan hea ülevaate, õpin inimesi tundma, saan kõigist erinevustest aru. Tegelikult avastan (endiselt) iga kuu midagi uut. Olen õppinud asju hindama ning pisiasjadest rõõmutundma. Tunnen, et olen avatumaks ja julgemaks muutunud, kuid samas mõistan, kui kinnine inimene ma tegeikult olen. Eriti, kui kuulan Maddyt host vanematega rääkimas. :D 

Mulle meeldib Ameeriklaste puhul, et keegi ei hinda inimesi riietuse järgi ning ei kardeta end lolliks teha. Pidžaamaga kooli tulla on täiesti normaalne. Uurisin välja, et pidžaamaga tullakse kooli, et viimase minutini magada saaks. Eks natuke saan neist aru ka, kool algab siin 7:25.  Koolis minnakse iga üritusega kaasa, koolimängudel on alati suur fännklubi kohal. Kui üldiselt vaadata, siis siinsed õpilased on natuke rumalamad ja kitsama maailmavaatega, kui Eestis. Teisest küljest, on nad tunduvalt avatuvamad ja enesekindlamad. Uued inimesed võetakse kõik sõbralikult vastu, mitte ei vaadata neid kui sissetungijaid.
Koolis on õhkkond vabam. Õpetajad on rohkem sõbrad, kui vaenlased ja püüavad igal võimalusel sinu hindeid tõsta. Eestis on üldiselt levinud õpetajaid vihata, mitte armastada.  Sellist korralikult pingis istumist ka ei ole, kui tuju tuleb, visatakse põrandale pikali. Mäletan, et Eestis sain juba küljega istumise eest linnukesi või muid asju.. :D 

Ilmselt huvitab paljusid, kuidas mu inglise keel on - üks levinum küsimus. Ausalt, tunnen, et keel on paremaks läinud! Arengu ruumi on veel kõvasti, aga siia tulles olid mu oskused ikka väga nirud. Olen saanud palju komplimente  a la: "wow, ma saan aru mida sa räägid!" või "Su inglise keel on nii palju paremaks läinud!" Ise on enda arengut üsna raske märgata, kui sinu ümber räägitakse ainult perfektset inglise keelt. Siiski, lugesin üks päev oma vanu pabereid (eksamite jaoks), kus olin tõlked alla kirjutanud. Mäletan, kui segaduses ma olin ning ei saanud ühestki lausest aru. Praeguseks tundub mõistmatu, millest ma seal aru ei saanud? Kuidas ma nii valesti üldse tõlkida sain?! :D Enam ei pea palju pingutama, et ennast väljendada või arusaadavaid lauseid moodustada. Raamatutest - filmidest suudan ka enam-vähem aru saada. :D 

Olen kogu selle võimaluse eest oma perele, vanematele, sõpradele ja sponsoritele nii tänulik. Kõigile, kes mind kuidagigi aitasid! Eks see kõik ei ole siin lihtne. Blogid loovad väga kergesti sellise "dream life" muinasjutu. Reaalsuses pead tulema võhivõõrasse perre, sa ei tunne mitte ühtegi inimest, pole sõpru kellele toetuda, pead enda tahtmise viimaseks sättima ning tegema, kuidas siinne pere on harjunud. Ei saa ise oma elu üle otsustada, kõike tuleb host perelt ennem küsida ning vastavalt sellele tegutseda. Pead leppima erinevustega, mis võivad sulle väga vastumeelsed olla. Kui pere loeb enne sööki palvet, tuleb seda teha. Kui perel on komme kõik söögikorrad koos süüa, tõused kasvõi kell 7 üles ja magad peale sööki edasi.  Pead astuma oma mugavustsoonist välja ning kinnisest inimesest muutuma avatud seltsivaks inimeskes. Vastasel juhul, on sõprade saamine väga keeruline. Ka usas. Kui tahad häid sõpru saada, tuleb ise tegutseda. Nemad ütlevad sulle ainult "Hei, how are you?". Kõigele lisaks, tuleb 90% võpidel mingi hetk suur koduigatsus, mis on raskem kui keegi oodata oskab. Aga alati läheb kõik paremaks!  
Kõik see kõrvale jätta, on aasta täis imelisi mälestusi ja uusi kogemusi. Nagu YFU ütles - "Elu kõige ilusam ja valusam aasta". Ma ei ole hetkekski vahetusaastale tulekud kahetsenud ning seda ei juhtu ka. :D

PS! Midagi jäi kindlasti rääkimata, seega kõik küsimused on väga oodatud! ;)


Yum-Yum Tree 

Eksamid


Nüüd on kõik eksamid tehtud ja järgmisest nädalast algab uus semester!! Eksamitega alustasime teisipäeval (esmaspäev oli õppimiseks) ning iga päev sooritasime kaks ainet. Kui Eestiga võrrelda, siis eksamid olid võrreldavad ühe suure kontrolltööga. Möödus palju stressivabamalt ja materjali anti mõistusepiires. Õpetajad ei rõhutanud iga päev, et rasked eksamid on tulemas ning peaksime kõik vabad tunnid õpiku taga veetma. 
Eksamid olid valikvastustega - alati neli varianti, millest 2-3 olid nii lollid, et isegi kõige väiksema taibuga õpilane ei tohiks valesti vastata. Muidugi alati ei vedanud. Igas aines tuli ette, et teadsin vastust, kuid valikus olevate sõnade tähendustest polnud õrna aimugi. Lõpuks hakkasin Eesti keeles vastuseid juurde kirjutama (õpetaja - google translate).  Enne igat eksamit saime tund aega kordamiseks ja õppimiseks. Kuulsin, et mõni õpetaja tegi eksami läbi ja Anna US History õpetaja andise neile eksamid nädalavahetuseks koju. Kahjuks kukkus ikka veerand klassi läbi..  

Teisipäeval algasid siis esimesed eksamid. American Literature ja US History - kaks kõige raskemat ainet. Esimest ma isegi ei üritanud õppida. Vaatamata sellele, läks täitsa hästi. Mrs. Alexander jagas eksami ajal komme ja ostis mitu suurt karbitäit küpsiseid - preemiaks, peale eksamit. 
US History, mille õppimiseks raiskasin vähemalt kolm päeva (worksheet - mille eest saame extra creditit), läks üsna halvasti. Imselt. :D Vähemalt oskand nüüd Esimesest Maailmasõjast detailselt rääkida. Hiljem teistega muljetades, tundus, et kellegil ei läinud väga hästi. Loodan, et nii ei juhtu.  

Kolmapäeval olid Music-Humanity ja kokandus. Music-Humanity, mille pärast ma isegi ei muretsenud, tekitas väga palju probleeme. Võisime märkmeid kasutada, kõlab väga lihtsalt. Aga kui on sul tuleb vastus leida 140 küsimusle ja pabereid on kuskil 60 +, siis õige vastuse leidmine võtab meeletult aega. Eriti kui pead igat küsimust 7-korda lugema. :D Üritasin küll neid pabereid natuke loogliselt jaotada. Vaatamata kõigele, läbi ma ilmselt ei kuku. 
Kokandus oli kerge. Esimene aine, kus valikvastused tõesti kasuks tulid. 

Täna, neljapäeval, oli viimane eksamipäev!! Hommikul tuli Mrs.Alexander uurima, kas ma kindlasti ei saa tunniplaani muuta. Mul nimelt ei ole Am. Literature järgmisel semestril. Väidetavalt, läks mul test väga-väga hästi ja ta sooviks mind järgmisel semestril näha. Imeline tunne on sellist asja kuulda, eriti, kui tegemist on American Literaturega!  Läksin hea tujuga füüsika eksamit tegema. Midagi keerulist ei olnud ning läks hästi! Õpetaja lubas valemid isegi üles kirjutada!  
Viimane eksam oli kooris. Enne tundi aitasid Marianna ja õpetaja veel viimased asjad selgeks saada. See eksam oli üks keerulisemaid, kuna ma ei jaga väga neid noodi asju. Eriti inglise keeles! :D Aga (eriti) tänu Mariannale, kes mind tund aega enne eksamit õpetas, saavutasin 94%! 
Koori eksam oli kõige veidram eksam, mida ma teinud olen. Istusime toolidel, kirjutasime põlve peal (kuna laudu seal klassis ei ole), osad arutasid omavahel + kõrval ruumis toimus laulmise eratund, mis kõik oli klassi kosta. Erinevalt teistest ainetest, kus oli 100-200 küsimust, oli selles eksamis 16. :D  Kõige tipuks, hakkas meil keset eksamit tuletõrje alarm tööle. Koju sõites rääkis Nate, et tema klassis oli õpetaja midagi ära lõhkunud, mis alarmi tööle pani. Igatahes, koori eksami saime kõik 10-20 minutiga valmis ning ülejäänud aja küpsetasime pannkooke, sõime jäätist, muffineid ja muud rämpsu, mängisime kitarri ja laulsime. 

Peale tunde jagasime kõik mujeid, koolist välja saamine võttis tavalisest tunduvalt kauem aega. Tulin koju ning 20 minutit hiljem olid Tom, Carlos ja Marianna mu maja ees. Ilus üllatus- keegi meist ei tahtnud kodus passida. :D Tegevust ainult ei suutnud välja mõleda,  seega sõitisme lõpuks lihtsalt Emily juurde. Õhtusöögi sõime Olive Gardenis, kus veetsime paar lõbusat naerurohked tunnikest. 
Pärast viskas Tom mu ära, ise kiirustas kuskile üritusele. Kümme minutit hiljem oli ta mu uksetaga tagasi. Tal läks telefon hulluks ning aadressi välja selgitamiseks oli wifit vaja. Kadus sama ruttu kui tuli - ta oli niigi lootusetult hiljaks jäänud. 
Host ema töötas õhtul ja loomulikult, tormas host isa kohe Yum-Yum Treesse. Sõime ilusa päeva lõpetuseks ühe kvaliteet magustoidu. :)


Life before exams 


Baking class exam








Music- Humanity

(Füüsika - Jinjuta)

Sain prom-dressi ka kätte 


21 jaanuar 2014

YFU skiing

- Teks on eile kirjutatud ja pilte lisan homme/ülehomme juurde

Täna (19.01) veetsin järjekordse imelise päeva YFU võpidega! Käsime Brighotni suusamäel suusatamas. Polnud üldse plaanis sinna minna, kuna mul suusariideid ega midagi pole.  Õnneks muutsin öösel meelt ja otsustasime Annaga ikka võimalust ära kasutada. Panin oma 5 kampsunit + 2 paari jooksuretuuse, kindad, mütsi, villased sokid kätte/jalga ja korras! :D

Kella üheksaks viis host isa meid mäele ning me polnudki esimesed. Lukas, Jussi ja Gonza olid juba kohal. Alguses olid nemad ainsad, keda tundsin. Hiljem sain veel kolme tüdruku ja itaalia kutiga tuttavaks. Kõige tipuks ma nägin Cozmot (Macinav tripilt)! Hakkasin mäest alla sõitma, kui jäsku keegi kiivriga hüüdis mu nime. Ülejäänud päev mööduski selle suure seltskonnaga. Jussil oli kaamera kaasas, nii et tegime paar videot ka. Ehk õnnestub kunagi need siia laadida. 
Suusatanud ma polnud ammu ning alguses oli natuke ebakindel + suusatõstukil ei olnud mitte midagi ees, mis meid kukkumast hoiaks.  Käisime erinevatel mägedel ning mida aeg edasi, seda mõnusamaks läks. Sain tunnetuse tagasi ja varsti ronisime kõik  hüpekatega mäele. Lukas (Saksamaa) suusatas esimest korda ja tal läks tegelikult väga hästi + naerda sai korralikult. Iga kord leidsime ta  lumehanges pikali, 100m suusatõstukist eemal (kuna ta ei osanud pidurdada) või siis lihtsalt ronis kuskil. Üks hetk sõitsime rahulikult mäest alla, kui järsku Lukas pani suuure kimaga meist mööda, käed lehvimas. See oli veel hüpekatega mägi! Kui olin kindel, et ta on elus ja terve, ei suutnud ma järgmised 30 naermist lõpetada. :D

Nüüd minu riietusest - kõik inimesed olid sellest nii shokeeritud. Koguaeg küsiti, kas mul on väga külm ja kuidas ma veel elus olen?! Üks suusainstruktor oli nii riietesse mähitud ja ikka lõdises, ta ütles iga kord "You are still alive", kui ma temast mööda läksin. :D Isegi suusa tõstukilt karjusid mõned tundmatud. Eks tõesti, väääga külm oli, aga kogu päev oli nii tore, et ma isegi ei pööranud sellele tähelepanu. Nagunii midagi muuta ei oleks saanud. :D Kõige külmem tuul oli tõstuki peal. Jäime veel korra sinna kinni, all oli kellegil peale saamisega probleeme tekkinud. Saime Jussiga (Soome) Eesti-Soome keelt rääkida, uskumatu kui veider see oli. :D  Sain endale uue hüüdnime ka - Pirjoo. Meie kalli põhjanaabri poolt. Kui mu nime küsiti, karjus Jussi, enne kui ma vastata jõudsin: "She name is PIRJOO" .. Sellest nimest saadakse vähemalt aru. 

Debra oli meile söögilaua ka ära katnud, saime vahepeal soojendamas käia ja natuke kõhtu täita. Debra on tegelikult väga tore, meie esimesel kohtumisel paistis ta üsna hirmuäratav. 
Olime mäel kella kaheksani ning Debra viskas mind ja veel paljusid koju ära. Kodus jõin potitäis tulist teed ära ja nautisin oma küttega madratsit. :) 



Matteo (Itaalia) ja Lukas (Saksamaa)






19 jaanuar 2014

YFU keskaasta orientatsioon


Raske sõnadesse panna, kui toredad need YFU üritused on! Nii palju huvitavaid inimesi ja põnevaid lugusid. Uskumatu, et juba oli keskaasta orientatsioon...  
Kaugele polnud vaja sõita, toimumiskoht oli Brightonist 10 minuti kaugusel, Anna host isa kirikus. Enamus inimesi oleksin nagu esimest korda näinud. Gonza (Mehhikost) tuli samal ajal ning jooksis kohe kallistades vastu. Tema oli üks, keda ma veel mäletasin. Eks kõiki Brightoni vahetusõpilasi ja osasid, kellega eelmisel orientatsioonil rääkisin, mäletasin ka.

Kuni kõik saabusid, rääkisime niisama juttu- polnud ju tükk aega näinud. Siis tegime kiire tutvusringi, kus pidime nime + paar lauset enda kohta ütlema. Meenutas natuke "anonüümsete alkohoolikute kokkutulekut". Kui enda nime olid nimetanud, ütlesid kõik "Tere Anna", või kelle iganes kord oli.  Tegime   grupi pildi ka, õnneks!
Järgnevad mängud/tegevused olid juba lõbusamad. Esimeses mängus jaotati meid gruppideks, pidime käed kinni siduma ja samal ajal 3 crackersit sööma + vett jooma. See oli üsna veider. :D Mu isiklik lemmik oli etteastete osa. Tehti viiesed grupid, kõigile anti üks levinud probleem, millele pidime laheduse leidma ja etendama. Meie grupp sai  probleemi, kui sõbranna host pere, on sinu host perest tunduvalt toredam. Mina ja Jussi (Soomest) olime toredad vanemad. See oli reaalselt kõige naljakam etteaste, mida ma teinud olen. :D Kõikide teiste etteasted kukkusid ka hästi välja, võttis lausa silmad märjaks. :D 
Üks asi, mis mulle VÕPide juures meeldib on see, et nad ei karda ennast lolliks teha. Kedagi lihtsalt ei huvita, mida neist arvatakse. 
Lõunaks oli meile suur laud ära kaetud, kõik pidime midagi kaasa tooma. Keegi YFU töötajatest oli nii huvitavad hamburgeri muffinid teinud. 
Peale sööki saime järjekordselt  reegleid kuulata ja pabereid täita. Pidime Rachelile (YFU asutaja) "kirja kirjutama", mis meile muret valmistab. Hiljem loeti kõik ette ning saime erinevate probleemide üle arutleda. Ma ei osanud midagi välja tuua, kirjutasin et kõik on väga hästi. 
Kella poole kuue ajal sai põhiosa läbi ning saime koju minna, või võpidega aega veeta. Loomulikult otsustasin teise variandi kasuks. Debi tellis veel hunniku pitsasid. Mängisime Jussi ja Lukasega kossu, Anna host isa (kelle kirikus me olime) jagas meile häid nippe. Sain päris palju targemaks. 
Üks hetk võlus Gonza (kuskilt) oma ukulele välja. Saime enne ära minekut paar laulu laulda. Tal on uskumatult hea hääl! 

Marianna host isa tuli kella 8-ajal järgi ning läksime Julianiga Marianna juurde. Tee peal oli üks auto lumme kinni jäänud, mida 10 minutit lükkasime. Saime välja ja abivajajad olid nii rõõmsad! :D Marianna juures jõudsin uksest sisse astuda, kui pidin juba sama teedpidi tagasi minema. Host isa ootas väljas. Veetisme ühe tunnikese ta emaga ja sõime Yum-Yum Trees jäätist. :D 

PS! Rääkisin täna esimest korda oma Area Rapi- Debiga. :D Vabandas, et pole minuga ühendust võtnud. Ta olevat facebookist kõike näinud, mida mu host vanemad postitavad ning eeldas, et kõik on korras. Mulle sobib, mul ei olekski midagi öelda - olen kõigega rahul. :D 







"Jah" üks paremale, "ei" kaks vasakule


reeglid





Meie etteaste



Debbie


YFU


Gonza




Yum Yum Tree