31 detsember 2013

Trip: Tagasi Michigani



Nüüdseks olen juba tagasi Michiganis (uskumatu, kuidas aeg lendab) ja uue aastani olen Svenja juures. Michigani poole hakkasime kella 9 ajal sõitma, jätsime Roberti ja tema abikaasaga hüvasti. Kurb oli lahkuda. :(  
See kord oli õues valge, nägime loodust ja ilusaid mägesid. Sõitsime Rebecca lapsepõlve kodust möödan ning teisest majast, kus ta kümme aastat tagasi elas. Ühes väikeses linnas oli Rebecca ja Tony lemmik pretzelite kohvik,  kust ostsime 50 pretzelit.. :D Ilmselt pool läheb neist prügikasti. Vähemalt tulid need otse ahjust ning soojalt olid väga head. Ülejäänud 9-tundi möödusid rahulikult. Vaatasime Svenjaga filme, lugesime, magasime, tegime peatuseid, kuulasime muusikat ja naersime. Iga osariigi "Welcome" sildi juures tegime pilti. Märkamatult olimegi tagasi Michiganis (kell 9 õhtul). Svenja maja säras pimedas nii ilusti! Tassisime vagunitäie asju tuppa ning mulle näidati kõik ära, kus miski asub. Sain endale eraldi toa, mõnusa kõrge voodiga. :D  Kell oli küll palju, aga otsustasime Nino (Svenja väike host vend) wiid proovida. Seal ei ole pulte vaja, lihtsalt liigutad käsi. Meeletult võttis aega, et see imemasin tööle saada.. Mängisime mängu, kus pidi takistusradasid läbima (see tuleb telekast ka, ma ei suuda nime meenutada.).. see oli väsitav. :D Kahekümne minutiga olime kutud ja läksime "magama". Siin ma olen, kirjutan blogi .. Ilmselt nii pea magma ei saa, siin toas on liiga mõnus valgus, et mitte raamatut lugeda. 

Homme on viimane päev sel aastal. Nautige ja võtke viimast!  Enda päeva plaanidest täpselt ei tea, kuid õhtul peaks naabrite juures Filipiini party olema. 

Kogu see reis on väga-väga tore olnud. Uskumatu, et see renditud minibuss ühes tükis tagasi jõudis. Iga päev juhtus midagi. Üks päev lõi kivi klaasi sisse augu, teine päev sõitis Tony mõlgi sisse, kolmas päev sõitis äärekivi otsa, neljas päev lõi teine kivi mõlgi aknasse, täna hakkas miski kolisema..  
Ma olen Svenjale ja tema host perele nii tänulik, et nad mind kaasa kutsusid. Eriti tore oleks, kui minu host pere oleks ka meiega olnud. Ma olen kogu selle vahetusaasta jooksul nii õnnelik olnud ja ma ei suuda välja mõleda, millega ma selle ära olen teeninud. Tahaks nii väga neid tundeid teiega jagada.. 
Kusjuures, on väga suur võimalus, et keegi Eestlastest satub Svenja host peresse. Nad täna arutasid selle üle ning tahavad järgmise vahetusõpilase Eestist võtta. 

Roberti auto





See auto oli paksult igast träni täis



Mida lähemale Michiganile jõudsime, seda tugevamaks lumetorm läks




Minu tuba mõneks päevaks




30 detsember 2013

Trip: Atlantic City


Esimest korda selle reisi jooksul, sadas vihma! Mõnus vaheldus päiksele. Täna käisime Atlantic Citys, kus elab Tony õde oma perega. Loodus oli väga ilus, möödusime mitmest farmist ja väikestest vanadest linnadest. Ameerika väikesed linnad on nii ilusad! Üldiselt mida vanem linn, seda mõnusam see on. Kõik majad on hästi hooldatud, aiad on korras, igal pool ripuvad kaunistused (ja loomulikult väikeste ruutudega aknad! :D). 
Tony õe maja asub täpselt ookeani kõrval ning suvel pidi seal äärmiselt mõnus olema. Ma olen selles üpris kindel. Eelmine aasta, tabas nende kodukohta orkaan ning hävitas põhimõtteliselt kogu sealse linnaosa. Aastaga on kõik taastatud ning orkaani hävitustööst pole jälgegi. 
Kogu Tony pere on pärit Filipiinidelt. Meile valmistati korralik Filipiinlaste lõuna, minu esimene Filipiini söök (lisan pildi varsti!). Maitses imehästi. Perelapsed kutsusid meid "Just Dance" mängima ja sinna ülejäänud tunnid läksid. Ma poleks uskunud, et see nii lõbus võiks olla. :D Lõpuks olime sellest tõmblemisest täitsa väsinud. 

Vihm ei tahtnud kuidagi lõppeda, seega kesklinnas jalutamisest ei tulnud midagi välja. Atlantic City on kasiinode poolest väga tuntud, mõned nimetavad seda lausa mini Las Vegaseks. Auto aknast saime linnast väikese ülevaate ja läksime suurde kaubamajja. Kõik oli väga teistmoodi. Sisse astudes kõndisime pikalt mööda klaasseintega koridori, kuni jõudsime suurte magusalettide vahele. Jäätise letis oli üle 25 valiku. Keset kaubamaja oli suur kasiino, mida ümbritseid mitmed poed. Kui keegi võidab, siis on tal  võimalus kohe raha laiaks lüüa (nagu inimestel on kombeks teha). Kell viis algas teises kaubamaja otsas "vee-show". Hästi ilus. 
Kogu kaubamaja juures meeldis mulle selle kujundus. Igavate poeuste asemel olid tehtud väikesed majakesed. Kohati kattis põrandat vaip ning igal pool olid jõulutulukesed. Kaubamaja asus täpselt ookeani kaldal, seega oli katusel suur terrass. Et talvel meel kurvaks ei läheks, oli sisse ehitatud kunst rand, koos liiva ja toolidega. Vaade otse ookeanile. 
Õhtusööki sõime EATis, Mehhiko restoranis. Robert, tema abikaasa ning abikaasa perekond tulid ka. Jällegi oli koht ülerahvastatud, ootasime lauda kuskil 30-minutit. See-eest sõin oma elu parima Quesadilla. Restoran oli puidust ehitatud ning kohati võis tunda Eesti sauna lõhna! Ilus mälestus. :) 
Hiljem vaatasime Roberti juures Ameerika jalgpalli. Võtan eesmärgiks, see vahetuaasta lõpuks selgeks saada (natukenegi). 

PS! 1. Jaanuaril lõppevad need masendavad pilditud postitused ära! 

Tony õe juures



Filipiini söök


Atlantic City

Atlandi Ookean






Casino












WC


Movie night

29 detsember 2013

Trip: Philadelphia 3


Üks sisukas päev jälle seljataga. Avastasime Rebecca ja Svenjaga, et täna on JUBA laupäev?! Et aega mitte raisata, tõusime kaheksast ning sõitsime Philadelphiasse. Ilm oli jälle imeline, päike ja pluss kraadid. Tee peal käisime Wawest läbi, Rebecca ja Tony lemmikbensiinijaam. Tegime lausa pilti selle ees. 
Philadelphias sõime Diffanys, koos Rebecca sõbrannaga, hommikust. Hiljem viidi meid Svenjaga suurde shopping malli. Nad hakkasid oma vanu tuttavaid külastama, seega poed sobisid hästi. Nimelt elasid nad kunagi Philadelphia äärelinnas. Eramaju ei olnud, ainuld ridaelamud (kohati lausa 50 maja järjest) või paarismajad. Mis on endiselt samamoodi. 
Viis tundi poodides oli täpselt parasjagu. Käisime kõik poed läbi, sõime lõunat ja külmutatud jogurtit. Saime ka rahulikult omavahel rääkida ning muresid/rõõme jagada. 
Kella viie ajal tulid Rebecca ja Tony meile järgi ning sõitsime Lõuna-Philadelphiasse. Punkarite elukohta. Tiirutasime kitsaste tänavate vahel ning üritasime parkimiskohta leida. Suure autoga on see seal äärmiselt keeruline. Lõpuks pidime 20$ parkimisplatsiga leppima, kus olid suured sildid, et väärtuslikku kraami autosse ei jätaks. Kõndisime mööda ületahvastatud peatänavat, muusika mängis ja igal pool olid ainult mustanahalised. Hoidsime kotte automaatselt tugevamini enda vastas ning telefoni välja võtmine oli mõeldamatu. Jõudsime sillani välja, kust avanes imeilus vaade, valgustatud linnale ja suuremale sillale. Pildi peal jäi see üsna kole, aga parem kui mitte midagi. 
Liikusime autosse tagasi ning läksime baari. Tony oli sellest eilsest saadik rääkinud. Koht oli paksult rahvast täis, kõik seinad erisuurste telekatega kaetud. Kusjuures, seal baaris oli isegi lastele mõeldud wii nurk (Rebecca polnud sellist asja varem näinud). Vetsus seisis üks mustanahaline mees, kes meile kättekuivatamiseks paberit ulatas ja kraani tööle pani. Selliseid ameteid pidi mõnes kohas veel leiduma. Andsime ka paar dollarit talle. :) 
Me läksime Svenjaga veel kinno The Hobbitit vaatama. Ostsin endale kogemata pensionäri pileti.. Film oli hea, ainult jalad surid istumisest ära (film on siiski peaaegu kolm tundi). Läksime kõige hilisemale seansile, mis lõppes poole 1 ajal öösel. Tony ja Rebecca polnud (õnneks) veel magama läinud ning kellegi und häirima ei pidanud. Nad vaatavd veel praegugi (kell on 2-öösel) Roberti ja tema naisega komöödiasarju. Svenja läks magama, ma üritan seda blogi kirjutada.. 
Homseks on plaanid valmis, kuid ma olen üpris kindel, et need veel muutuvad natuke. Nagu alati.  :D 










Kõik seinad olid telekaid täis


Tony-Rebecca-mina-Svenja


28 detsember 2013

Trip: Philadelphia 2


Tänane päev möödus jälle Philadelphias. Tõusime varakult, sõime ühise laua taga hommikust ning Rebecca ja Tony rääkisid meile päevaplaanidest. Nagu eile mainisin, kutsusime Peteri (Saksa võp) ka kaasa. Peale hommikusööki võtsime ta peale ning sõitsime Philadelphiasse. Ilmaga vedas, päike paistis ja täitsa soe oli. 
Kui eile nägime rohkem Philadelphia kõrvaltänavaid, siis täna tutvusime kesklinnaga. Esimese asjana sõitsime tänavale, kus on väidetavalt kõikide riikide lipud, tähestikulises järjekorras. Eesti lipu nägemine võttis küll seest soojaks. :D Otsisime Saksamaa ja Šveitsi ka üles ning tegime iga lipu all pilte. Seal samas oli suur kunstimuuseum, mis on USAs suuruselt kolmas. Muuseum on tuntud ka oma trepiastmete poolest. Seal filmiti kuulus stseen  (filmis "Rocky" -Sylvester Stallone), kus poksija (Rocky Balboa) jooksis treppidest üles ning tõstis oma rusikas käed õhku. Kunstimuuseumi kõrval oli Rocky Balboa pronkskuju. Kui meie igal pool pilte tegime, siis Tony sõitis meil autoga kannul.  
Et linnast parem ülevaade saada, viisid Tony ja Rebecca meid tunniajasele tuurile. Hobusega. Istusime vankris, saime soojad tekid ümber, kuulasime giidi ja vaatasime ümbrust. Minu lemmikkoht oli tänav, kus olid linna ühed esimesed elumajad. Vanad ja äärmiselt mõnusad. Kes pole kuulnud, siis Philadelphiat loetakse USA sünnikohaks. Betsy Rossi valmistas seal ka esimese lipu, 13-tähega. Sõitsime mööda, tegime pilte (mis lisan hiljem). Tuur läks ruttu ning vaadata oli palju. Lõpetasime täpselt Vabaduse kella (The Liberty Bell) kõrval. Sisse jätsime minemata, kuna vastasel juhul oleks pidanud 2-3 tundi järjekorras ootama. Saime aknast piisavalt hea pildi. :D 
Suutsime kuskil 7 korda plaane muuta ning lõpuks läksime sööma. Tony on reisi algusest peale, iga päev, Geno Steaki maininud. Philadelphias väidetavalt üks populaarseimaid kohti. Võimalik, kuna järjekord oli nii pikk, et pooled inimesed seisid keset autoteed. Putka asus kesklinnast väljas, ümber olevad majad olid koledad ja hakkasid vaikselt lagunema. Tänava äärtes vedelesid prügihunnikud, kust kodutud koerad-kassid süüa otsisid. Putkakõrval mängisid väikesed mustanahalised korvpalli, lühikeste varrukate ning sortsidega (õues oli 0 kraadi). Võileib (pole kindel, kuidas seda nimetada) oli SUUR, ühest oleks meile kolme peale jätkunud. Valmis tehti need (5 tki) maksimum kahe-kolme minutiga. Koosnes lihast (ma parem ei mõtle, mis looma liha see võis olla) - pitsakastmest- saiast- sulatatud juustust. Polnud kõige hullem söök, mis ma söönud olen. :D
Astusime veel paarist kohast läbi ja hakkasime Denveri poole sõitma. Olime Sarahiga (Tony tütar) õhtusöögi kokku leppinud, tal oli sünnipäev. Koht oli ideaalne- Cheesecake Factory! Õnneks olime laua kaks tundi varem ära broneerinud (sealsed järjekorrad on igal kellaajal vähemalt tund aega). Oleks mul vaid võimalus iga päev sinna minna ja kõik koogid (vahetusaasta lõpuks) ära proovida. Sarahile tehti töötajate poolt üllatus, toodi kaunistatud kook koos küünlaga ning laulsid üle restorani sünnipäeva laulu. Pärast tulime kõik Roberti juurde (kus me ööbime) ja toimus väike movie night. Väga tore oli! :). 















Giid jäi ka peale 


Liberty Bell

Cheesecake Factory