29 oktoober 2013

Trunk or Treat


Unustasin selle eile postitada..

Pühapäeval käsime host isaga kirikus. Üks vanem meesterhavas kirjutas mulle üks päev facebooki, et ta pole mind ammu näinud ning loodab väga mind see kord näha. Tal olevat midagi rääkida ja näidata. Olin selle täiesti ära unustanud, kuni ta täna minuga rääkima tuli. Ta töötab kuskil raadiojaamas ja selle tõttu oli tal umbes 10 erinevat Estonia postkaarti. Kümme minutit arutlesime nende postkaartide üle. Eks järgmine nädal jätkame.. 


Eelmises postituses mainisin, et terve me maja on jõulukaunistustega ära ehitud. Tegemist ei ole mingi usa kiiksuga, lihtsalt host emal oli vaja tööjuures lühifilm teha. Mind läks neil ka vaja. Mängisime jõuluõhtut, panime uhkemad riiged selga ja jõulumuusika mängima. Host isa ei olnud nõus osa võtma, nii et ta seisis ja külmetas õues. Film koosnes neljast lühiklipist, iga üks 15 sekundit. Kõik käis kähku ja rääkima ei pidanud. 


Õhtul toimus host ema Youth Groupis Trunk or Treat. Kuna mul pole siin ühtegi kostüümi, otsustas host ema minust Homecomingu Queeni teha (andis oma kleidi jne). 
Enne meid juba elu käis, täiskasvanud olid autodega kiriku ees, kostüümid seljas ning ootasid lapsi kommikaussidega. Kõik autod olid ka ära kaunistatud.  Enamus olid seal väiksed lapsed, aga õnneks tuli Maddie (koorist) ka kohale. Ma olin talle kooris maininud, et lähen sinna, seega ta otsustas ka tulla. Käisime kõik autod läbi ja saime mõlemad kahe kuu kommivarud kätte. Hiljem mängisime väikestega mingit ringmängu, ma panin muusikat ja Maddie hüüdis numbreid. Uskumatult armsaid kostüüme oli. :)


Täna on esmaspäev ehk Monday taco night. Host isa võttis Alexi ka kaasa ja läksime meie lemmikrestorani. Brandon on ülinaljakas! Parim hetk oli, kui host ema tegi endale üli terava kastme ning Brandon tahtis seda proovida. Host ema küll hoiatas, aga ta jäi endale kindlaks. Proovis ja samal ajal rääkis, et see pole üldse terav? Nelja sekundi pärast hakkas ta üle restorani röökima..
Pärast läksime veel host ema ja Brandoniga Halloweeni poodi, et mulle kostüüm muretseda. Ilusa päeva lõpetuseks ostsime Dairy Queenist jäätised ja tulime koju. 













PS! Millegi pärast ei lase arvuti mul teise lõigu teksti võrdseks panna. Kui keegi aimab miks, on abi alati oodatud. :) 

27 oktoober 2013

Somerset Mall


Nüüd, kui mul on Eesti komme, otsustasin neid teistele proovida viia. Väga hästi läksid peale. Minu arust on need kõvasti paremad, kui USA kommid (mis ma proovinud olen). 
Esimese tunni ajal oli mul direktori juurde aega pandud, et järgmise semestri tunniplaani muuta. Annal oli sama probleem. Kuna aeg kattus täpselt American Literature tunniga, üritasin vestlust võimalikult pikaks venitada. Enamus (head) tunnid olid täis, aga vähemalt sain American Literature ära vahetada. Küsisin ka YFU reiside kohta, kas mul oleks võimalik kahele reisile minna (puudumised). Alguses ta oli nõus, aga lõpus mõtles ümber?! Ma lähen proovin esmaspäeval uuesti, see kord lähen küsin ühe toreda naise käest, kellel on sama palju sõnaõigust.
Päeva jooksul suutsin host isa mantli ära kaotada.. Õnneks jätsin selle US history klassi ja kõik lõppes hästi. :D Annal oli vähemalt lõbus ja sai mulle moraali lugeda ("Kõige pealt kaotasid sa oma õpiku ära, esmaspäeval kaotasid oma iphone ümbrise ära, täna kaotasid oma host isa mantli ära.. varsti kaotad sa oma pea ära!"). Ta on meile kõigile ema eest. :D

Õhtul toimus Cross Country (kiiremate jooksjate) viimane race. Meie tiim peab alati kohal olema, isegi kui sa ei jookse. Race toimus kooli lähedal ja nagu alati, pidime kaks tundi varem kohal olema. Õues oli äärmiselt külm ilm, aga me suudame (Mariannaga) kõik ebameeldivused naljaks pöörata. :D Teed saime ka koguaeg ostmas käia. 
Istusime parajasti tiimi juures, kui ei kusagilt ilmus Julian (Macinac trip)! Kirjeldamatult tore oli teda näha, saime kõiki mälestusi meenutada. Peale tema tulekut, kogunes üha rohkem tüdrukuid meie ümber ja kõige vaiksemad tüdrukud muutusid äärmiselt jutukaks. :D Igatahes, hiljem läksime kolmekesi eemale ja saime rahulikult rääkida. Kurb oli jälle hüvasti jätta, aga mingi nädalavahetus saame kindlasti kokku. 
Peale race tuli Kelly (Marianna host ema) meile järgi. Läksin Marianna juurde ööseks, kuna järgmine päev oli plaan shoppama minna. Seal oli üli fun! Ta host ema on sama segane, nagu tema (kõige paremas mõttes). :D Host isa läks jahile, nii et Kelly pani muusika üle maja mängima ning hakkasime pitsat tegema ja mööda kööki tantsima. Ma hakkan vaikselt aru saama, miks usa noored teiste vanematega nii vabalt suhtlevad. Peale sööki istusime veel pikalt laua taga ja rääkisime. Isegi Carlosega skypesime. 
Hommikul ärkasime üsna vara. Õues oli selline tuul ja torm, et raske oli kaua magada. Kuni Kelly ennast valmis sättis, mängis Marianna meile klaverit.. uskumatu, kui hästi ta mängib. Mul võiks keegi iga päev kodus niimoodi mängida. 
Hommikusöögi sõime Banera Breadis ning sõitsime Troysse, Somerset Malli. Somerset Mall peaks olema Michigani suurim ostukeskus. See koosneb kahest suurest hoonest, mis on omavahel sillaga ühendatud. Me jõudsime ainult ühe poole läbi käia,  selleks kulus kuus tundi. Vaene Braylon (Marianna host vend), ta sõna otseses mõttes lebas poe põrandal ja mängis telefonimänge. Ta ei vingunud mitte ühtegi korda, ma siiamaani ei jõua ära imestada. Kõik need kannatused (ma usun, et iga meessoost inimene võib ette kujutada) olid ühe Lego poe pärast. Õnneks ta sai endale ka midagi. :) 

Kogu Marianna ja ta perega veedetud aeg oli nii tore, et kahju oli lahkuda. Aeg läheb kohati liiga ruttu.. Aga samas kõik toredad ja ilusad asjad on ees ootamas. Host vanemaid oli ka tore jälle näha. Meil on hetkel terve maja jõulukaunistusi täis. Kirjutan sellest järgmises postituses. :) 


Kokandus

mina-Julian-Marianna

Kelly-Marianna-Braylon




Enne

Pärast

Somerset Mall


(Eilsed põhilaulud)









25 oktoober 2013

Koori kontsert ja pakk!


Nagu eelmises postituses mainisin, hakkasime American Literatures raamatut läbimängima. Hommikul otsisime host empsiga mulle ühe host isa mantli, et ma natuke mehe moodi välja näeksin. American Literature oli kohe esimene tund ja see oli kohutav! Mängisime läbi kohtuistungit. Meil oli seitse inimest, kes pidid üks haaval hakkama "ülekuulamisel" käima, mina nende seas.  Kõigil, kes enne mind olid, võttis seal ees istumine umbes 5 minutit ja kõik. Korraks enam ei tundunudki nii õudne... kuni ma sinna ette jõudsin ja mind küsitlema hakati. Esiteks, ma ei saanud enamus küsimustest aru ja pidin neid 3 korda üle küsima. Teiseks, ma ei jõudnud seda raamatut täiesti ära tõlkida ja ei teadnud vastuseid, isegi kui ma küsimusest aru sain. Nii et ma lihtsalt istusin seal ees ja vastasin "yes" or "no". Õpetaja vaatas mind nii hukkamõistva pilguga, et peale seda ei suutnud ma üldse enam keskenduda. Lõpuks venis vaikus ja teadmatus nii pikaks, et õpetaja otsustas lihtsat homme minuga jätkata (wuhuu..). Kui tund läbi sai, tulid päris mitmed küsima, kuidas ma ennast tunnen. Väidetavalt  ei teadnud nad isegi pooltele küsimustele vastuseid.  Devin jalutas minuga järgmise klassini ning üritas mind veenda, et mu etteaste oli suurepärane. Muidugi. :D  
Ja siis mu tore päev jätkus. Füüsikas olime nädala jooksul väga palju erinevaid ülesandedi ära teinud ja õpetajale andnud. Tänaseks oli ta need ära hinnanud ning hakkas meile tagastama. Ma sain ainult ühe?! Ta kastis, väidetavalt, ei olnud rohke minu paberied. Vähemalt ta uskus, et ma panin need sinna. Lubas veel otsida. Aga kui ta neid ei leia, saan ma ikkagi 0 punkti. Lihtsalt pole midagi hinnata. :(
Lõpetuseks, viimases tunnis (kooris) võeti mu telefon ära. Tegelikult ma üritasin välja selgitada, kuidas ma koju saan. Vähemalt on õpetaja normaalne ja andis tunni lõpus tagasi. :D 
Koju läksin esmakordselt bussiga. Kõik autoga inimesed pidid koolis ühe projektiga tegelema. Läksin uksest välja ja mu ees oli kõigest 84928394 erinevat, täpselt samasugust, bussi. Jooksin nagu idioot seal bussige vahel.. Kui ma poleks Christine (Hiina võp, kes elab mu lähedal) kotti näinud, oleksin pidanud jala minema. Järgmine kord lähengi. Säästan oma kõrvakuulmist. Need hullud röökisid seal lihtsalt täiestkõrist, lõpuks bussijuht hakkas karjuma nende peale (õnneks). :D Koolibussiga sõitmine oli samas omaette kogemus. 
Kogu selle "mitte nii toreda" päeva lõpuks, sain ootamatu üllatuse. MULLE OLI PAKK TULNUD! Kui host ema koju tuli, läksime kohe sellele järgi. Uskumatu, kui õnnelikuks üks pakk võib teha! :D:D Marion, ma olen sulle kogu südamest tänulik!! 

Täna õhtul toimus meil esimene koorikontsert. Panime oma imelised nunna kleidid selga ning kogunesime kella kuuest koolis, et hääled lahti laulda. See oli tesitmoodi, tegime neli erinevat harjutust. Kooli kontserdisaal oli väga suur, polnud kuskilt otsast tunda, et me koolis viibiks. Kontsert ise oli super! Päris mitu korda tekkise see movie hetk, eriti kui mõni väiksem tüdrukute/poiste grupp laulis. Mul oleks video ka, aga ma ei oska seda siia lisada. Kui keegi oskab aidata, andke teada! :D


Postituse algus kõlab üsna masendavalt, aga tegelikult see päev polnud üldse hull! :D 

:)))

Võimas



24 oktoober 2013

Carlose sünnipäev ja muud


Juba on kolmapäev ja mul pole kahjuks blogimiseks aega jäänud. Koolis sai meil just periood (vms) läbi ning saime oma hinded teada. Olin väga positiivselt üllatunud,  pilt on all pool. :) Nüüd kui Cros Country on läbi, pean ise koju saama. Bussi ei ole pidanud  veel kordagi kasutama, Josh viskab mu iga kord ära. Ta ei lase mul bussiga sõita, usakatele on see väga vastuvõetamatu. 
Eile käsime host emaga peale tunde poes, ostsime igast head kraami kokku ja hakkasime kokkama. Ma tegin enda lemmik juustukooki. Ma olin juba ära unustanud, kui mõnus on kokata! Host ema tegi super hea õhtusöögi. Cheese potatoes. Raudselt üritan seda Eestis järgi proovida.

Täna hommikul istusime enne tunde oma seltskonnaga, nagu alati. Ma olen nii õnnelik, et ma neid inimesi kohtasin. Tänu neile on mu vahetusaasta nii super, nagu see on!
USA kirjanduses vaatasime filmi, raamatu saime lõpuks läbi. Uskumatu, kui segadusseajav võib üks tund olla. Me vahetame iga päev kohti, õpetaja üritab meid oma loogika järgi rühmitada. Eile istusin ühe tunni jooksul neljas erinevas kohas, täna kahes. Kontrolltöö kuupäeva tõstetakse ka iga päev ümber. Igatahes, praeguse seisuga, hakkame homme raamatupõhjal näitlema. Mul pole õrnaaimugi, mida ma tegema pean! Eks näeb, mis nali sealt tuleb. 
Music Humanitys oli meil asendusõpetaja, kõik kutsusid teda "vanaemaks" (heas mõttes). Ta oli kõige hüperaktiivsem vanainimene, keda ma näinud olen. Ta tegi paar aastat tagasi langevarju hüppe ja täna tantsis meile klassi ees. :D :D 
Peale tunde otsustasime Carlose sünnipäeva tähistama minna. Õige päev on küll reedel, aga kahjuks on kõigil juba muud plaanid. Joshil oli trenn, nii et Emily kutsus meid endaga kaasa. Parklasse minnes tabas meid ilus üllatus, õues sadas LUND!? See oli rohkem küll lume-rahe segu ning lõppes kohe ära, aga siiski. Väga veider, kuna õues polnud üldse nii külm (ma käin endiselt enda kampsuniga ringi). Vieetnami võp läks segaseks. See oli tema esimene kord, kui ta reaalselt rahet/lund nägi ning ta otsustas jala koju minna. Polnud just parim mõte, kuna 5 minuti pärast see jäi järele. 
Me saime õnneks autoga, vastasel juhul oleksime pidanud koolis ootama, kuna Carlosel olid kargud (väänas jala välja ning pandi kohe lahas ümber).  Esimene mõte oli kinno minna, aga kuna midagi head ei tulnud, läksime Targetisse. Enne poodi minemist, ostsime Starbucksist joogid, et natuke sooja sisse saada. See mis Halloweeni ajal poodides toimub, on ebareaalne! Igal pool on meeletutes kogustes hiiglaslikke kommipakke. Väga odava hinnaga. Kasutasin juhust ja ostsin endale kommivarud ära. :D 
Kella viieks viis Emily meid Greeka restorani (ta ise pidi tööle minema). Nate ja Josh olid ka üsna pea seal. Carlos tegi meile kõigile välja ja kogu õhtusöök oli ülinaljakas. :D  Mu Mariannal oli kella 7ni aega, seega otsustasime YumYum Treesse ka minna. Nate ja Josh ei saanud kahjuks tulla, aga vaatamata sellele viskasid meid ära. Istusime samas kohas, kus eelmine kord. Kuna me kõik olime vahetusõpilased, saime kõigest rääkida ja uskumatu, kui hästi me üksteist mõistame! Lõpuks istusime seal üle kahe tunni.
Kodus sõime mu kooki.  PS! Marie, nad armastavad meie kooki!! :D 


American Literature - US History - Music Humanity- Cooking- Physics- Choir

Cheese potatoes

Mu kook 

Carlose sünnipäev (mina-Marianna-Carlos-Nate)

Nate-Josh-mina-Marianna-Carlos

Yum-Yum Tree


21 oktoober 2013

Kaks kuud


Uskumatu, et ma olen siin juba kaks kuud olnud. Mäletan, kuidas ma Eestis olles olin kindel, et peale kahte kuud on mul raudselt koduigatsus. Aga mul tõesti pole, absoluutselt. Loomulikult tahaks kõiki sõpru ja peret näha, aga see on üks aasta ja ma üritan kõike 100% nautida. Üritan siis jälle väikese kokkuvõtte teha ning kirjutada, mis muutunud on.  

Pere
Perega on mul tõsiselt vedanud. Ma ei vahetaks seda perekonda, mitte ühegi teise host pere vastu. Nad pole absoluutselt tüüpilised USA vanemad. Nad annavad mulle sama palju vabadust, kui mul Eestis oli. Ainuke palve ongi, et ma annaks neile teada, kus ma olen. Nad on mulle mitu korda öelnud, et ma ei pea nendega kuhugi minema, kui ma ei taha (kirik, vanavanemate sünnipäev jne). Üks kindel põhjus, miks mul koduigatsust pole tulnud, ongi nemad! Raske uskuda, et ma tunnen neid ainult kaks kuud (natuke rohkem). Tunudb, nad oleksin neid terve elu tundnud. Ma ei suuda mõeldagi, kuidas ma nad kõik aasta lõpus siia jätan.. 

Kool 
Kool on super. Nüüdseks on kindlamad sõbrad kujunenud, kellega väljas käia ja enne tunde juttu rääkida. Kuna tunnid on iga päev samad, siis on igas klassis oma seltskond tekkinud, kellega koos olen.  Tundides on õpilased endiselt vaikselt, kuid tunnevad ennast äärmiselt vabalt. Alati on keegi, kes sööb, istub jalad laua peal, on telefonis või lebab põrandal. Uskumatu, aga osad tüdrukud isegi krooksutavad üle klassi. 
Kui otsida erinevusi Eesti ja USA tundide vahel, siis on kõige lihtsam rääkida kokandusest ja koorist. Kokanduses teeme väga lihtsai asju: omletti, küpsiseid, puuviljasalatit jne. Põllesid ei kasutata. Kõik vajaminevad ained on lauapeale valmis laotud, ise midagi ostma ei pea. Selle tõttu on kõike väga minimaalselt ja üle midagi kunagi ei jää. Kuna tund kestab ainult 57 minutit, siis enamasti on söögi tegemine kahe päeva peale ära jaotatud. Üks päev tehakse valmis, teine päev (vajadusel) küpsetatakse ja süüakse. Topelt tunde siin üheski tunnis ei tehta.
Koor on üsna mõttetu (olen seda varem vist öelnud). Enamus tunnist teeme hääleharjutusi ja mängime mänge. Kõige imelikum on see, et mind pandi teise häälde, aga mõned laulud laulame meie kõrgemat häält. Kohati ma olen lihtsalt vait, kuna ma ei saa nii kõrgelt laulda. 
PS! Füüsika perioodi hindeks sain B!

Keel 
Rääkimine läheb aina lihtsamaks. Kui loen õpikut, saan juba lausele üldiselt pihta, kuigi enamus sõnad on võõrad. Sõnade hääldamine on ka lihtsamaks muutunud. Imelik, et USAkad ei oska ise ka inglise keelt, rääkimata kirjutamisest. Näiteks kirjutas üks tüdruk beeing (?!), mitte being.. Ma usun, et 90% minu Eesti sõpradest räägivad paremat inglise keelt. 
Aga eile tabas mind küll väga ootamatu hetk! Hakkasin hommikul Marioniga skypema, viimane kord kui Eesti keelt rääkisin (me ei mõtle kirjutamist), oli umbes kuu aega tagasi. Ja ma lihtsalt ei suutnud alguses rääkida! Ilma liialdamata. Hetkel on mul vist olukord, kus ma ei suuda ühtegi keelt normaalselt rääkida. Kuigi kümne minutiga sai asi korda ja suutsin normaalseid lauseid moodustada. Mõned "But", "I know" jne, sattusid ikka lausetesse. Ma olen endiselt sellest üsna šokis. :D 

Vahetusõpilaskes hakkamine 
See küll ei ole minuga või muutustega seotud, kuid kirjutan lühidalt USAkate vahetusõpilaseks hakkamisest. Usas see populaarne pole, kuid kõiki vahetusõpilasi oodatakse väga. Mul on tekkinud juba mõned kindlad inimesed, kes uurivad põhjalikult vahetusprogrammi kohta ning tahavad Eestisse vahetusaastale tulla. Mõne puhul ma isegi täitsa usun, et see saab teoks. Host ema muidu rääkis, et USAkad võtavad sellise seikluse väga harva ette. 

Kõik küsimused on oodatud, kui midagi rääkimata jätsin. :) 

 

Detroit


(Eile) Hommikul hakkas kohe elu pihta. Emily ja Goeff sadasid sisse, me Maddyga tegime röstsaiu ja mune ning hiljem sõime kõik koos hommikust. Emily koer oli ka kaas, nii et siin oli üsna hullumaja vahepeal. 
Sünnipäeva puhul, otsustasid host vanemad mu Detroiti viia. Õues sadas kahjuks vihma ja oli külm, nii et välja väga ei kutsunud. Käisime kahes muuseumis,  USA ajaloo- ning suures kunstimuuseumis.  Ma pole väga muuseumi inimene, aga need kaks mulle meeldisid. Ajaloo muuseumis olid erinevad ruuumid, kus sai selge kujutluspidi kunagisest elust.
Kunstimuuseum oli hiiglslik. Meil läks seal kokku umbes kolm tundi ja me käisime ainult ühe korruse läbi (kokku oli kolm või neli).  Host isa ja Maddy olid väga tüdinenud, enamus ajast istusid kuskil nurgas. Host ema, Emily ja Coeff olid alles muuseumi alguses, kui Maddy ja host isa olid terve korruse läbi käinud. :D  Mulle muuseum meeldis, nägin mitme tuntud kunstniku teoseid, nagu näiteks Claude Monet ja Vincent van Gogh. Leidsin ka Eestis sündinud Michel Sittow teose üles. 
All korrusel olid kohvikud, kus me lõpuks lõpetasime. Sööma ei hakanud, kuna pidime Mexicantowni minema. Host isa tüdines seal istumisest kohe ära ja tegi telefoni grupivestluse, kuhu kirjutas: "Birgitti is hungry!" (all pool on pilt)..  Keegi ei teinud temast välja,  nii et ta kirjutas uuesti: "Birgitti is STILL hungry" (ei tea, kes see päriselt näljane oli :D) :D. Lõpuks  läks meil kõigil kõht tühjaks ning sõitsime Mexicantowni. Mexicantown on Detroiti kogukond. 1920 lõpul hakkasid Mehhiko pered Detroiti kolima, et sealses suures autotööstuses töötada. 
Söögikoha olid host vanemad välja valinud, nad ilmselt on kõik sealsed restoranid ära proovinud. Restoranis olid põhimõtteliselt ainult mustanahalised ning töötajad rääkisid  hispaania keelt. Mul on juba imelik seda öelda, aga söök oli tõesti super. Pärast sõidutasid host vanemad mu Kanadasse viiva sillani. Nägin Kanada ka ära, olime umbes 1 miili kaugusel. :) Tiirutasime veel natuke Detroidis ja hakkasime tagasi sõitma. Lähme veel sinna kindlasti tagasi, kui ilm soojem ja ilusam on. 
Koju jõudsime kella 7-ajal, Emily ja Coeff olid ka natuke siin. Sõime jäätisetorti ja vaatasime jalkpalli. 

Täna leidsin viimaks aega, et natuke paari toreda inimesega skypeda. :D Kuidas rääkimine oli, kirjeldan täpsemalt järgmises postituses. Päeval viisime Maddy Albioni tagasi. Nägin tema hiiglasliku korteri ära. Maddy kutsus mind mõneks nädalavahetuseks sinna, tuleb ainult sobiv aeg leida. :)  







Esimene auto



Maddyga :) 


Host isa ja Maddy muuseumis 


Kunstimuuseum

Mu lemmik (Claude Monet)

Mulle meeldis see maal, kuna see oli viimse detailini läbi mõeldud. Nendele lastele oli isegi mustus küünte alla maalitud. 

Puust 

Klaasist


Leidsin endale hingesugulase

Kunstihuvilised 

David - host isa, Suzy- host ema, Maddy- host õde 

Kanadaaaa



19 oktoober 2013

Sweet 17


Kõigepealt, Suur-suur aitäh kõigile, kes mu päeva oma armsate soovidega ilusaks tegid! Iga pisemgi sõna tähendas mulle väga palju! :)) 
Koolis olid minu imelised sõbrad mu lokkeri ära kaunistanud ning jooksid kallistades vastu. :D Lootsin, et sünnipäev möödub vaikselt ning liigse tähelepanuta. Kõik kes teadsid, röökisid üle koridori "BIRGITTII Happy Birthday!!" ja nii see vaikselt levis.  Esimeses ja teises tunnis sain natuke hingata. Kolmandas tunnis, istun kolme suure poisi vahel ning neist üks oli kuskilt teada saanud, et mul on sünnipäev. Nad otsisid Youtubest eestikeelse sünnipäeva laulu ning lasid ja laulsid seda üle klassi. 
Kokanduses ei suutnud ka osad oma suud kinni hoida ning terve klass laulis mulle sünnipäeva laulu. :D Nüüdsest arvab õpetaja, et Eestis on solvav teismeliselt tema vanust küsida. Ma üritasin küll seletada, et ta sai valesti aru, aga see selleks. 

Peale tunde saime Marianna, Carlose ja Joshiga lokkerite juures kokku. Otsustasime mu sünnipäeva puhul sööma minna. Algne plaan oli Marianna ja Carlosega minu juurde minna, kuni Joshil trenn lõppeb. Viimasel hetkel otsustas Josh trenni vahele jätta. Kuni ta treeneriga rääkima läks, viisime oma cross country vormid ära. Ebareaalne, et see on läbi!? 
Joshi me enam kätte ei saanud, nii et läksime Marianna ja Carlosega Brightoni linnapeale kõndima. Nii mõnus oli üle pika aja lihtsalt jalutada. Tegin ette paneku Olive Gardenisse (restoran, kuhu otsustasime sööma minna) jalutada, enda arust ma teadsin, kuidas sinna saab. Kõik olid nõus.  Unustasime ära, et me oleme USAs, kus jalakäijaid ei eksisteeri.  Saime ikka väga palju kummalisi pilke. Lõpuks kutsusin host ema järgi, kuna lihtsalt ei olnud enam kohta kus käija. Kokkuvõttes meil vedas, kuna olime vales kohas. :D :D Suund oli küll õige, aga umbes 10 tänavat valel pool.. :D 
Õhtusöök oli äärmiselt lõbus, kõhulihased said korraliku trenni. Carlos on täpselt nagu "That 70’s show"  Fez (ma vist olen seda varem ka kirjutanud). Naljadele sai ta alati kolm minutit hiljem pihta ning naersi üksinda täiest kõrist, kuni me kõik ta naeru peale krampides olime. :D 

Magustoitu läksime ainult Marianna ja Carlosega sööma. Josh pidi auto parandusse viima ja vanemaid aitama. Õnneks viskas ta meid Brightonisse, YumYum Treesse (parim jäätise koht!). Seal möödusid järgmised 2 tundi, lõpuks oli meil kõigil nii paha olla, et me ei suutnud püsti tõusta. Kohutav. :D Õnneks Marianna host vanemad olid just Brightonis ning said meid kõiki koju viia. 
Mu host pere on nii armas! Nad olid mulle suure jäätise  ja väikeseid minikooke ostnud ning laual ootasid kaks suurt kingikotti. Host vanematelt sain kleidi (valge- nad tunnevad mind selle lühikese ajaga nii hästi!) ja Maddylt (host õde) salli! Süüa ma lihtsalt ei suutnud rohkem, jätsime hommikuks. Homme lähme host perega tähistama, sellest kirjutan hiljem pikemalt. :) 

Veel kord SUUR-SUUR  aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid!! 







Ta lihtsalt lebas mu pingi kõrval (tunni ajal).. :D 




Carlos-Marianna