31 märts 2014

Soccer - Weddings


Laupäeval toimus jalgpallitiimi esimene home game. Peale ühte nädalat, mis ma jalgpalli trennis veetsin, sai kogu tiim väga omaks ning mõtlesime Jinjutaga kaasa elama minna. Nate ja Carlos tulid ka, kes siis tüdrukute ja kes jalgpalli pärast. Nate võttis minu esimesena peale ning sõitsime siis Carlosele ja Jinjutale järgi (elavad samas majas). Ootasime natuke ja mõni minut hiljem tuli Carlos välja, Jinjutat ei paistnud kusailt. Kui uurisime, kus ta on on, vaatas Carlos meile suurte küsivate silmadega otsa. Ta polnud kuulnudki, et Jinjuta ka tuleb. Ta oli veel talle lehvitanud ja "have fun" soovinud. Helistasin Jinjutale, õnneks ta oli end ammu valmis sättinud ja sai kohe välja joosta. Carlos paistis väga tüdinud olevat, kuna Jinjuta ei räägi midagi ja kui räägib, siis ta ei saa temast aru. :D 

Ilm mängimiseks (ja kaasa elamiseks) kõige parem ei olnud- külm, vihmane ja tuuline. Ilmselt see seletab, miks kogu "student area" tühi oli. Paar lapsevanemat istusid tekkide sisse mähitult, näod külmast punased. Ma õnneks toppisin endale kodus viis kihti riideid selga (nagu mul ikka kombeks on) + viskasin mõne hilbu kotti ka. Sain kohe Jinjutale riideid juurde anda. Tema ja ka kõik teised, arvasid, et õues on endiselt soe (reedel vedas ilmaga) ning panid ainult pusa selga. Vaesed mängijad, kes kandsid lühikesipükse ja t-särki. 
Poole mängu pealt tulid Danielle ja Nick + veel kaks poissi. Natukenegi rohkem kaasaelajaid. Esimese poolaja vaatasime ära ning õnneks Jinjutal oli vaja koju minna. Pool vaatajaskonnast lahkus samaaegselt, keegi ei suutnud kauem külma taluda. Nate käed olid sõna-otseses-mõttes lillad! Küll pakkusin talle oma kindaid, aga kui ei võtta, siis ei saa sundida ka. Enne lahkumist toksisime natuke palli, kuni meid minema  aeti. Mu youtube õpetusest oli kasu, sain palli täitsa sirgelt lüüa.. Hiljem istusime veel natuke Paneras, jõime teed ja sõima bagelseid. 

Õhtul läksime hostema tuttava pulma, sain "mida vahetusaastal teha" listi ühe risti juurde. Huvitav, et isegi pulma tuleb mõni vanade teksade ja kulunud t-särgiga! Laulatus toimus host empsi kirikus ning hiljem sõitsime Howelli lähedale, kus hakkas õige pidu pihta. Väga uhkes suures ballisaalis. Pruutpaari ootasime kuskil poolteist tundi. Võtsime neid muusika saatel vastu, terve saal tõusis püsti ja plaksutas.
Söömise ajaks kõigil kõhud korisesid. Üks vanem meesterahvas pani juba pea lauale ega tahtnud midagi kuulda. Kui meie kord kätte jõudis (söök serveeriti nagu rootsilauas, laudade kaupa lasti võtma) läks vanamehe nägu särama ja tormas söögi järele. Pulm on üks nendest kohtadest, kus pakutakse rämpstoidu asemel, tervislikku sööki. Laual leidus erinevaid salateid, köögivilju, liha ja muud. 
Hiljem toimusid erinevad mängud ja tantsud. Peale sööki kutsuti kõik mitte abielus naised/tüdrukud lavale pruudikimpu püüdma. See väga ei õnnestunud :D - esimene kord ei lennanud välja, teine kord lendas vales suunas. Aga eks mõni aktiivsem tormas sellele ise järgi. Kui tantsimine lahti läks, suutsid usakad mind jälle (positiivselt) üllatada. Isegi 80-aastased hüppasid ja kargasid ringi. Oleksid jälle nagu 20-aastased olnud. :D 
PS! Olin enda lauas ainus, kes nuga kasutas. Vähemalt Brightonis sellest keegi puudust ei tunne. Isegi liha süüakse kahvliosast. 

Täna jõudis kevad meieni, päike paistis ja kraade vähemalt 12! Proovisin sellest maksimumi võtta, kuna kui Michigani arvestada,  sajab siin ilmselt ülehomme lund.. Tegin siis ühe pika jalutuskäigu, liiga soe, et toas istuda ja eksamiteks õppida (esimesed on esmaspäeval, ilmselt kukun läbi, kuna motivatsioon õppimiseks on 0..). 























Vähemalt saime komme süüa, kuni õhtusööki ootasime 



Pildistasin ümbrust, kui jalutamas käisin






See kuju kaunistatakse alati vastavalt tähtpäevale ära. Eelmisel nädala oli tal Grease muusikali t-särk seljas.



Brighton




Meijer

Inimesed lahkuvad poest kärutäis kilekottidega



Jäätised




Üle 2kg


29 märts 2014

Grease muusikal



Nädala esimeses pooles midagi suurejoonelist ei toimunud, see on ka põhjus, miks pole ammu kirjutanud. Host isa sõitis järje kordsele tööreisile, oleme host empsi ja koertega üksi. Üks õhtu käsime väljas söömas, lõpetasime mõlemad toidukoomaga. Itaalia restorani minnes ei maksagi vist muud loota. Tellisime esimest korda siin oldud aja jooksl ka magustoidu - valgešokolaadi vaarika toorjuustukoogi. Issand kui hea see oli, täitsa Cheesecake Factory kookidega võrreldav! Pärast kõndisime paar tiiru poes, et enesetunne natukenegi parem oleks.  Muide, host empsilt küsiti dokumenti, kui ta tahtis alkoholi osta. Teenindaja nägu oli nii shokeeritud, kui ta avastas, et ta on 48. :D Päris mitu korda vabandas.

Sellest nädalast hakkasingi tennises käima. Trennid on väga-väga lihtsad, umbes nagu Cross Country soojendus. Mängida ei ole saanud, siin sajab ikka üle päeva lund.. Esmaspäeval tuleb meil esimene võistlus. Ootan huviga, mis seal saama hakkab, kuna 70% meist ei ole kunagi tennist mänginud. :D 

Neljapäeval nägin ära kauaoodatud koolimuusikali  Grease. Enne sõime Sydneyga Ciao Amicis õhtust (Itaalia restoran) ning Yum-Yum Trees ühe jäätise. Ja Grease ..mul pole sõnu.. Uskumatu, kui andekaid inimesi meie koolis leidub. Käisin isegi jaanuarikuus nende esimesel kogunemisel, plaanisin lavataha appi minna. Õnneks seda viga ei teinud, oleks muusikali ainult lavatagant näinud. Piletid müüdi kõik välja ning kuna tahtjaid oli piisavalt, tehti sel nädalal kolm lisa etendust.
Õppimiseks- harjutamiseks jäi neil kolm kuud ja tulemus oli lihtsalt imeline! Host ema veel enne rääkis, et Brighton High School on väga heal tasemel, aga no midagi sellist ma küll ei oodanud. Kõik lavashow, kaunistused, kostüümid, näitlejad.. Eks raha läks ka kõvasti, kuid kõik see on pärit eelmise aasta muusikalist. Selle aasta piletite raha, läheb järgmise aasta muusikali jaoks. Kahju, et sellest ilma jään.
Kuid suureks üllatuseks, sai muusikal väga palju negatiivset tagasisidet. Lapsevnevad leidsid, et n.ö laval suitsetamine (ega keegi päriselt ei suitsetanud) ja kallistamine on väga kohatu. Eriti häiris see väikeste lastega vanemaid. 

Homseks on ka plaanid tehtud. Jalkamäng, pulm  (kelle, sellest pole ma veel aru saanud) ja võimalik, et midagi veel. Ehk leian õhtul jõudu ja tahet sellest kirjutada. Blogi kirjutamine läheb küll üha vaevalisemalt. Iga kolmanda lause taha jään toppama, et kuidas end arusaadavalt väljendada. Komade ja kirjavigade pärast muretsemisest olen ammu loobunud.. :D 


 "1 single scoop"


Kevad


Ainuke pilt mis mul meist Sydneyga (paremal) on





 

22 märts 2014

Kutse Promile


Enne kui promist ehk lõpuballi kutsest kirjutan, räägin kiiresti ühest veidrast juhtumist. Rohkem, et seda hiljem mäletada ning näidata, kui veidraid inimesi meie koolis leidub. :D 

Istusime siis eile sööklas, oma tavapärasel kohal. Ükshetk ilmus meie kooli kõige hirmuäratav tüdruk sinna, me isegi ei märganud tema tulekut. Mustad sassis juuksed, sügavmustad silmad, kannab hästi suuri riideid ning tihti võib teda inimtühjast koolinurgast leida. Istus lauda, suunas nimetissõrme minu poole ja uuris, kust ma pärit olen. Vastasin Eestist. Põrnitses mind altkulmu, kuskil 20 minutit, ning röögatatas (sõna otseses mõttes) üle söökla : "YOU'RE LYING!". Kõik lauas olijad võpatasid, tüdruk endiselt põrnitses ja suunas oma sõrme minu poole. Kui ei usu siis ei usu, mis mul ikka öelda on. :D Rahunes natuke ning küsis, kus Eesti asub.  Soome on siin rohkem tuntud kui Läti, seega vastasin Soome all. Poiss, keemia kalssist (kes ennast venelaseks peab) ei saanud ka suud kinni hoida ning teatas, et Eesti kuulub PEAAEGU Venemaale (?!). Miyul raputas pead ning hakkas selle kaitseks paar sõna ütlema. Hull tüdruk ei lasknud tal sõnagi lõpetatada, vaid hakkas kiljuma, haaras veepudeli ning suunas selle ähvardavalt Miyu poole. Pidime inkarfti saama. Õnneks ta kaugemale ei läinud, selle asemel kargas kõhuga poole laua peale ning uuris, kui hirmul ma olen. Miyu kugistas oma sööki aina kiiremini alla. Sekundiga olid mul asjad koos ja kui Miyu lõpetas, tormasime minema. Sööklast väljas ei saanud kumbki sõnu suust välja. Blogis on raske tundeid edasi anda, aga see tüdruk on äärmiselt hirmuäratav. :D 
All korrusel polnud veel ühtegi õpilast, kõik sõid või istusid klassis. Kõndisime pika koridori lõppu ning elasime oma emotsioone välja. Ümber toimuvale suurt tähelepanu ei pööranud, kuni üks hetk nägin, et see sama hull tüdruk komberdab meie poole, juuksed igal pool üle näo, käsi meie poole suunatud. Mõlemil pidi süda seisma jääma.. kohe, kui liikumisvõime tagasi saime, panime jooksu. Õnneks leidus seal trepp, kust pääsesime üles korrusele ning seal tundsime end juba kindlamalt, õpilased - õpetajad igal pool. Kogu loo tegi jubedamaks see, et Josh rääkis mõni aeg tagasi, et see tüdruk olevat eelmine aasta noaga kooli tulnud ning lubas kellegi ära tappa. Samas ei tea, kas päris nii oli. Ilmselt kool ei laseks sellistel seal olla. 

Nüüd rõõmsamate sündmuste juurde. :D  Täna juhtus siis selline lugu, et mind kutsuti kooli lõpuballile. Kõik oli nagu alati, saime Miyu ja Tomiga lokkerite juures kokku, et koos lõunale minna - plaanisime veel uue laua leida. Tom väidetavalt "unustas" midagi autosse ning kutsus meid endaga kaasa. See polnud tal esimene kord, kui tal autost asju on vaja tuua. Varasemalt ootasime teda ukse juures, et ta sisse lasta (koolis on ainult üks uks, mida saab väljast poolt avada). Täna käskis ta Miyul ust hoida ning mul endaga autoni kõndida. Ma loomulikult keeldusin, koolis oli niigi külm, õuest rääkimata. Nüüd muidugi saan aru, millist peavalu ma talle valmistasin. :D Meil läks vähemalt 15- minutit vaidlemise peale,  lisaks ma ei saanud aru, miks ta üksi ei saa oma lõunapakki ära tuua?! Küsisime, kas tal on vaja midagi rasket vedada/ abi vaja - aga  ei. Lõpuks käskis ta Miyul  koori ruumi (seisime täpselt seal kõrval) tulla ning mul koridoris oodata. Olin veel rohkem segaduses. Välja tulles Miyu vaatas maha, nägu surm tõsine ja ütles, et ma peaksin temaga kaasa minema. Lõpuks andsin alla, Miyu otsustas ikka ka kaasa tulla. Läksime ta auto juurde, mis asus muidugi parkla kõige kaugemas otsas, ning Tom ütles aeglaselt (ise samal ajal pagasiruumi (??) avades), et tal on mulle midagi. Sellele järgnes kiire küsimus, kas ma tuleksin temaga promile. Kogu auto oli õhupalle täis ja keset seda suur plakat kirjaga: "PROM?". Ta oli plakatile mu lemmikkommid ka veel kleepinud ja väikese cheescake joonistanud. :D:D Loomulikult ütlesin jah. Kõik see toimus nii kiiresti ja ootamatult, et olin päeva lõpuni üsna shokeeritud... Paljud tulid küsisima ja uurisima ja kallistastama. :D Ainult nüüd tuleb mul nende kuulujuttudega tegelema hakata.. See on uskumatu, kuidas jutud levivad.

Tänasest hakatakse kooli muusikali, "Grease", esitama ning selle puhul lasti igal vahetunnil Grease laule. Lõunal tantsis ja laulis väike grupp neist söökla laudade peal, muusika pandi ka üle söökla mängima. :D Väga cool. 

Kogu selle sündmusterohke päeva lõpuks, käisin teist päeva tennise trennis. Jalgpalli jäeti jälle ära ning kaalun üha rohkem tennisesse minekut. Jalgpallis, need vähesed trennid, mis meil olnud on, vaatasin lihtsalt pealt või jooksin ümber väljaku. Kogu grupp on nelja aastasest peale koos mänginud ning kui ma ei oska isegi palli õiges suunas lüüa, on ilmselt kõigile parem, kui ma sinna ei lähe. Samas, mulle hakkas jalgpall meeldima. :D Tennis on ka tore, trenn see-eest väga lihtne. Treener nii ei arva, saatis eile õhtul meili, et me ei kardaks öelda, kui trenn liiga raske oli. :D 
Õhtu veetsime Brightonis, Yum-Yum Tree teenindajale polnud mul vaja isegi tellimust esitada, teadis kohe mida ma tahan. :D:D 

Kas ma olen kunagi maininud, kui väga mul host vanematega vedanud on? Nad on lihtsalt parimad keda tahta. Mõlemil omad huvitavad kiiksud, host ema tantsis hommikul kõhutantsu ja tema sarkasm on lihtsalt parim, host isa ..on lihtsalt tema ise. :D   Iga päev juhtub midagi uut ja põnevat. :D







Hostisa.. (ärge viimast lauset tõsiselt võtke, meil oli väike nali sellel teemal):D

USA sõnaraamat


20 märts 2014

Chicago 3



Viimasel hommikul võtsime natuke rahulikumalt, enne kaheksat sööma kedagi ei oodatud. Suutsime ikka sisse magada ning mõned jäid hommiksöögist hoopis ilma. Buss väljus 9:30, kõik kohvrid ja asjad tuli kaasa võtta. :( 
Enne Chicagoga hüvasti jätmist saime kolm tundi suures kaubamajas ringi käia. Oli pühapäev ning kohale jõudes polnud veel ükski pood avatud. Tunniks ajaks pidime endale muu tegevuse leidma, meie puhul siis istumine ja juttu rääkimine. Poed ja lõunasöögi pidime kahe tunni sisse ära mahutama. Nagu ikka pooled jäid hiljaks, kuid suurt draamat sellest ei tulnud. :D Keegi ju ei tahtnud veel tagasi minna. 

Tagasisõit möödus märkamatult. Olime Sooyeoni (Korea), Mathiase (Taani) ja Mathesega (Saksa) liiga vestlusesse süvenenud. Lõpuks tuli nii palju erinevusi välja, mis meie kodumaal teistmoodi on. Siin olles tundub Euroopa nagu kodu, kõik tundub nii sarnane (mitte et see päriselt ka nii oleks - võpide blogisid lugedes saan aru, kui erinevad Euroopa riigid tegelikult on), eriti kui Korea, Hiina või muu Aasia riigiga võrrelda.  

Peale esimese grupi lahkumist, läksime alles jäänutega sööma - bussijuhi lemmikrestorani. Seal tekkis nii kodune tunne, maja oli palkidest ja meenutas mõnda Eesti restorani. Uskumatu, aga bussijuht tegi meie kõigi söögid välja ning magustoiduks ostis suure brownei koogi! Ma ei väsi kordamast, et ta oli kõige coolim bussijuht, keda ma kohanud olen (ma polnud ainus)! Koguaeg naeris ja bussi tulles pakkus komme või pretzeleid. 
Ann Arborisse jõudsime plaanitust kaks tundi hiljem (kell 9 p.m). Host isa pidi tund aega ootama. Host emps tegi isegi hea töö, et teda kolm tundi suutis kodus kinni hoida (mu hostisale meeldib alati liiga vara minema hakata). Hüvasti jätmine võttis ka oma aja, mõni emotsionaalsem eurooplane nuttis kohe päris kõvasti. Hostisa rääkis kaks päeva nutvastest skandinaavlastest.. :D

Esmaspäeval läks kooli minek väga vaevaliselt. :D Ilmselt paljud teavad seda tunnet, kui peale mõnusat puhkust on vaja kooli/tööle  end vedad. Samas kui hommik üle elada, läheb kõik ainult paremaks. :D St. Patricks Day puhul kandsid paljud rohelist ja kool oli natuke ära kaunistatud. Teisipäeva kõige suurem sündmus oli ilmselt jalkatrenn. Lume tõttu, meil pole alati trenni tegemiseks kohta. Läksime siis Brightonisse jooksma. Camilla otsustas kohe mitte tulla, Jinjutale pidi jooksmine meeldima. Üsna varsti hakkas tal jalg valutama ning ta jäi grupist maha. Õnneks märkasin ning ütlesin, et ta ootaks Crepi kohvikus, kuni me tagasi tuleme. Noogutas ning jooksime eri suunas. Sain grupile õnneks järgi, tegime koolis harjutusi ning läksime Jinjutale järgi. Loomulikult Crepi kohas teda polnud (Jinjuta..:D)! Käisime kõik sel tänaval olevad restoranid/kohvikud/poed läbi,  teda ei paistnud kusagil, töötajad polnud ka näinud. Viimaks keegi märkas teda YumYum Tree juures, rääkis paari võõraga juttu. Suure kergendusega tormasime tema juurde. Ta sai valesti aru, et peab seal meid ootama ..  Vähemalt kõik oli korras. :D 
Täna käisime õhtul host empsi ema juures St. Patricks day õhtusöögil. Valmistas meile enda kuulsat Corned Beefi. Väga Eestimaine õhtusöök ja tekkis järjekordne kodutunne. :)) :D 








Mathesega oli väike snapchat war 

Soccer - Jinjuta pildistab meid salaja aegajalt 


19 märts 2014

Chicago 2



St. Patrics Day 

Hommikul kogesin elu kõige kohutavamat äratust. Kell 6 hakkas laua peal olev äratuskell plärisema, millel kinni panemine oli täiesti lootusetu. Kui see lõpuks vait jäi, hakkas sama helin kõrvaltoas pihta ning seinad olid seal nagu papist. Et ikka veel rohkem lärmi tekitada, otsustas keegi meile helistada. Alt fuajeest tervitati meid PIKA hommikutervitusega. Kuulasin ja kuulasin, jutt ei tahtnud kuidagi otsa saada, lõpuks sai kõrini ja panin toru ära. :D Kaua ma ikka sama laused 2309029 erinevas vormis kuulan + kõrval toas helises juba telefon + hotelli äratuskell + kellegi mobiili äratuskell samaaegselt. Minuga tuba jagavate asiaatide tuju oli terveks päevaks rikutud. Positiivne  külg: keegi ei maganud keegi sisse ja hommikusöök oli korralik. Saime rahulikult istuda ja juttu rääkida. Mõnes toas olid YFU töötajad käinud uksi teipimas. Nimelt said osad n-ö peretoa (?), kus kahe toa vahel oli uks, mille kaudu oleks ideaalne teise tuppa hiilida. Muidugi nähti see plaan läbi ning kõik uksed teibiti kinni.. :D 

Hommikupooliku veetsime Chicago kesklinnas. Sel päeval oli St. Patricks day, kus Chicago jõgi värviti roheliseks. Läksime tund aega varem seisma, et kõige paremad kohad ikka saada. Kõik kaamerad ja uudisteankrud sättisid end valmis. Enne jõe värvimist tehti meile ka väike intervjuu, saime natuke kuulsust juurde. :D Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas üleni rohelistes kostüümides inimesi kogunema. Kogu üritus oili väga cool, ma poleks oodanud, et jõgi NII roheliseks tehakse. Pildid ilmselt annavad rohkem edasi, kui mu sõnad. :D 

Edasi sõitsime muuseumisse - Museum of Science + Industry. Seal olemiseks anti viis tundi, mis alguses tundus meeeeeletlt palju! Tegelikult sain elu ühe huvitavama muuseumi kogemuse ning aeg lendas märkamatult. Näiteks saime proovida, mis tunne (umbkaudu) on, kui sa tornaadosse satuks. Tuul oli küll rohkem kui 3x nõrgem, kuid siiski väga tugev! Teine korrus koosenes enamasti inimteemalistest   asjadest: toitumisest, nägemisest, lapsesündimisest jne. Kõige põnevam oli näha, millised me 80-aastaselt välja näeme, kui jätkame hetke elustiiliga elamist. Arvuti tegi pildi, vastasid küsimustele ja siis lõpus nägid pilti. :D 
Lõpus tehti meile tuur allveelaevas (Eesti Meremuuseumis on enam-vähem sama). Mulle nii meeldis see giid, vähesed suudavad nii huvitavalt rääkida ja emotsioone hästi edasi anda. Raske uskuda, et seal kitsas madalas allveelaevas, elasid kolm kuud üle 70-mehe! Ruumi neil väga polnud, õhust rääkimata. Kogu kamba peale said kasutada ühte wc-d, dušširuumist võisid ainult unistada. Kujutade ette, mis tunne on olla sellises laevas, kus liikumisruumi õieti pole, ähemal 50% on peadpidi laes kinni, hingata hästi ei saa ja kuna pesemis võimalust pole, haiseb terve laev higi ja muu järgi. Süüa ka korralikult ei saanud, kogu kolme kuu varud pidid voodite alla ja mujale ära mahutama. Kolme kuu jooksul nad päevavalgust (väidetavalt) ei näinud. 

Selle päeva viimaseks vaatamisväärsuseks jäi kuulus Chicago Bean. Suur hõbe uba, ilmselt paljud on kuulnud. Pildistamiseks kaua aega ei antud, kuna kaks päeva õhtusöögile hiljaks jääda poleks vist sobiv olnud. Mis siis et sõime teises restoranis. Saime Chicago kuulsa pitsa ära proovida - pannipitsa (vist oleks parim kirjeldus), kus täidist on 2x rohkem kui põhjapaksust. :D Väääga hea oli. Sel päeval oli ka meie bussijuhi (kõige toredam bussijuht, keda ma kohanud olen!!) sünnipäev, mille puhul tegi restoran talle suure jäätisetordi välja. Hunnik taldrikuid toodi, kuna ilmselt ei suudaks isegi tõeline ameeriklane seda üksi ära süüa. Restoranis istusime lõpuks üle kahe tunni, mille jooksul kuulsin nii palju huvitavaid lugusid ja fakte riikide kohta. Kõige ülltavam oli see, et (väidetavalt) 90% asiaatidest opereerivad enda silmi suuremaks, lasevad botoxit otsaette panna ning tahavad endale teravat sirget nina. Kõike seda, et natukenegi eruooplaste moodi välja näha. 
Peale suurt söömingut ja rääkimist viidi meid 1,5 tunniks suurde shopping malli. Jõudsime kolmes poes käia. :D Õnneks järgmisel päeval ootas meid järjekordne poodides käimine. Hotelli tagasi tuli jalutada, olin selle üle väga imestunud. Siin üldiselt välditakse igal võimalusel kõndimist. Kohale jõudes jäi veel tunnike vabaaja veetmiseks, enne kui tubadesse aeti. 































tornaado 



mina 80-aastaselt 

Mida rohkem liigutasid, seda rohkem hakkas ekraanil olev inimene naerma.:D Tegi tuju väga heaks. :D :D 


allveelaeva ainus köök


Voodid olid väga kitsad ning ülemisel korrusel polnudki õieti lae ja voodi vahel ruumi.


VÕPidel pole vahet, kus nad juttu räägivad..






Sooyeon - mina - Penjamin (Uus - Meremaa)