28 aprill 2014

Viimane YFU meeting/ Shrek muusikal



Lühidalt reedesest koolipäevast. Sel nädalal oli meil Survivor Week ning sellega seoses hoiti terve reedese päeva 70% koolituledest kustus. Et meid elektrit säästma ärgitada ja üks päev kokkuhoidlikum olla. Õpilased sellest midagi kasulikku ei näinud, ühtegi positiivset tagasisidet  ei kuulnud. 
Keemia tunnis torkas silma, kui palju USA kool tegeliklt Eesti koolis erineb. Õpetaja palus viis väikest ülesanned tunni jooksul ära teha ning minut hiljem istus õpetaja lauapeal ja toimus suur arutelu filmide üle. Kui tund hakkas läbi saama, palus õpetaja kõigil tööle asuda. Õppimine enam kedagi ei huvitanud ning selle asemel võeti uksetaha rivisse kella ootama. 
Ühiskonnas näitas Mr. Neumann (üks lemmikõpetajaid) meile armast koera pilti ning küsis abi, kuidas ta oma naise ümber saaks veenda ja koera koju viia.  Sinna kulus suur osa tunniajast, midagi välja siiki ei mõelnud. Naljakas, kui levinud see koerte probleem siin on. Host isa tahab ka kangesti paar uut koera võtta, kuid host ema ei taha sellest midagi kuulda. :D  

Peale kooli läksime mu kleiti lühemaks tegema. Pidin infarkti saama, kui kuulsin, et kogu õmblemine läheb 130$ maksma (host ema arvas, et üle 60$ ei tohiks minna). Õmbleja ise oli Iraagist pärit, tugeva aktsendiga ning suur osa jutust jäi arusaamatuks. Näitas, seletas ja vabandas seal tükk aega ning lõpuks tegi mulle 20$ soodustust, kuna ma olen vahetusõpilane. 

Laupäeval toimus meil YFU viimane meeting. Sel korral väikeses maakohas (Jackson), mille leidmisega tekkis kõigil raskusi. Ühtegi viitavat silti ei olnud ning lõpuks lükkus kogu üritus hilisemaks, kuna inimesi lihtsalt ei olnud. Viimasel meetingul rääkisime lmselgelt lahkumisest ning õhkkond oli üsna kurb. Arutasime mida host perele kingiks teha ning mida kindlasti MITTE teha. Nad peaksid natuke asja vabamalt võtma. Kõik kultuurid on erinevad, inimesed on erinevad ning kui mõni vahetusõpilane kingibki ühe pildi, ei ole asi nüüd nii hull. Veel räägiti meile, kui palju erinevaid viise on tänuväljndamiseks, ilma aitäh ütlemata. Lõpuks lõpetati kogu jutt ikka sellega, et me peame IGA KORD aitäh ütlema!  Mõni julgem avaldas kõvahäälega arvamust, et kogu nende jutt on üpris vastuoluline. 
Kui üleval olev jutt kõrvale jätta, võis kogu üritusega jälle rahule jääda. Sel korral anti rohkem vabaaega ning enamus YFU vabatahtlikest olid ka väga toredad. Üks neist on paar korda Eestis käinud (!), tema arust uskumatult ilus riik ning Õllesummerit kiitis taevani. Eesti šokolaad pidi ka erakordselt hästi maitsema. :)
Ürituselt lahkumine kiskus üsna kurvaks, aga loodetavasti läheb kõik plaanipäraslet ning näeme osasid veel enne koju minekut. :) 

Minu Area Rap, Debbie, kutsus mind Lukase (tema host poeg) Shrek muusikali vaatama. Plaanisin juba varem sinna minemist, seega haarasin võimalusest kinni. Lisaks tulid Anna, Sooyeon, Christine, Debbie tütar ning tema sõbranna. Autos ruumi väga polnud, kõik kohad olid kaste ja pabereid täis + põrandal olev kohvimasin läks ümber ning pool põrandast oli musta kohvipulbriga kaetud. Aga kohale me jõudsime ja muusikaliga jäime väga rahule. Ikka uskumatu, et high schooli õpilased saavad millegi sellisega hakkama. :)




26 aprill 2014

Tennessee 3 4 5


Võtsin ennast lõpuks kokku.. 

Day 3

Kolmanda päeva hommikul pakkisime asjad kokku ning jätsime esimese ööbmispaigaga hüvasti. Ümbruses jäi veel palju vaatamata, seega võtsime soojenduseks väikese matkaraja ette. Rada oli täis puid, kive ja võsa. Suutsin vähemalt viis korda vastu puud kõndida, või kraavi lennata. Jõudsime siiski ühes tükis autoni tagasi ning Jason otsustas sõidupealt Gatlinburgi sõita. Väike linn, mägede vahel. Meenutas mõnda Austria väikest linna, väikesed palkidest majad, köisraudtee, lilled, kõik väga omamoodi ehitatud. Väike linn, aga tegevust leidub küll ja veel.  Breyloni soovil läksime Guinessi rekordite muuseumisse. Paljusid olin juba kuulnud/ näinud, aga paljud asjad panid ka väga imestama. Mõnda asja sai ise proovida ning võrrelda, kui suur aja (või muu) vahe on. Näiteks, kui kiiresti suudad kellegile text-message saata. :D 
Hiljem tänavatel ringi jalutades, leidsime suure poe, kus müüdi kõige vanemaid viskisid  ning proovida sai ka seal samas. Jason läks nii elevile, et lõpuks veetsime seal vähemalt kaks tundi. Mida aeg edasi, seda lõbusamaks ta muutus ning jutt hakkas jooksma. Meil Marianna ja Breyloniga sai kõrini ning jalutasime mööda tänavat, kuni ta lõpuks suure kotiga välja tuli. Me leidsime selle väikse aja jooksul mõnusa restorani, kus päevale ilus punkt panna. 
Öö veetsime seal samas linnas, isegi wifi oli rahuldav! 

Day 4 

Hommikusöögi saamiseks pidime teise linna otsa jalutama. Soojendus enne matka. Alustasime varakult, kuna plaanisime kolme erinevat matkarada vaadata. Sõitsime üles mäkke, alustasime lühikese rajaga, mis pidi meid jube uhke koseni viima. Keegi meist ei oodanud, et kõigest sinna jõudmine, võtab üle kahe tunni aega. Rada mulle meeldis, mägine, kivine, ilusad puud ja ojad. Lõpupoole oli mõnes kohas isegi oli veel lund näha. Kui lõpuks kohale jõudsime, vaatas meile vastu imepisike kosk. Breylon jäi suu lahti vaatama ega suutnud enda silmi uskuda. Lõpuks pigistas kuidagi välja: "Me ronisime terve selle maa üles, et SEDA näha???" Ta oli ikka väga pettunud.. :D  
Alla ronides hakkasid inimesed üles ärkama ning üha rohkem tuli neid vastu. Iga kolmas peatas meid kinni ning uuris, kas koseni on väga pikk maa. Ühele perele näitasime isegi pilti, mille peale hakkasid nad sügavalt kaaluma, kas on ikka mõttet minna. :D 

Meie aga liikusime edasi. Pikemale matkarajale jäi käimata - Breylon keeldus sinna minemast. Selle asemel käisime õhtuni mööda väiksemaid radasid. Huvitav, kuidas igal rajal oli loodus nii teistsugune. Päeva lõpus sõitsime meie reisi kõrgeimasse punkti, kust avanes uskumatult ilus vaade mägedele. Sealt läks North-Carolina  ja Tennessee piir. Breylon ja Jason jäid päikest võtma, me Mariannaga läksime ringi vaatama. Kandsin enda ESTONIA pusa, mille peale üks meesterahvas uuris, kas ma olen Eesti Olümpiasportlane. Seal kandis hakkasid üldse inimesed alati rääkima ning iga vastutulija tervitas/ küsis kuidas läheb. :) Näiteks üks grupist maha jäänud tüduk otsustas meiega kuni raja lõpuni kaasas käia. Ta plaanib ka vahetusõpilaseks Hispaaniasse minna! :) 
See mäetipp jäi meie viimaseks peatuseks Tennessees.  Hakkasime Michigani poole tagasi liikuma, ööbisime Kentuckys (Reisi kõige mõnusam hotell). Järgmisel, viimasel, päeval jalutasime loodusliku sillani ning istusime pool päeva autos, et koju tagasi jõuda. Mariannale ja ta host perele olen küll tänuvõlgu. 



Day 3 




Braylen (õues oli u 10 kraadi)














Gatlinburgi bussid














Maailma väikseim raamat. Need kuus valget on riisiterad.  



Viski







DAY 4









Jason

Rada 2 

Rada 3

Tennessee- North-Carolina piir









DAY 5