Nii pikk päev on seljataga, aga tahaks kõik esimesed emotsioonid kirja panna. Homme ma enam ilmselt ei mäleta suurt midagi. Viimased päevad USAs veetsime siis Richmondis, uues majas. Aitasin oma Ameerika perel sisse kolida ja proovisin igast hetkest viimast võtta. Richmond on hästi armas koht, mulle oleks täitsa meeldinud seal elada. Koht on palju väiksem kui Birghton, põllud igal pool ja ümbruses on ainult paar restorani. Linn ise on jälle hästi armas ja vähemalt oli neil Dairy Queen.
25.06 jõudis see hirmuga oodatud päev kätte. Ilmselt üks emotsionaalsemalt raskemaid päevi minu elus. Hommikul tegin veel mõnusa jooksu, et mõtteid mujale saada, tagasitulles käisin ruttu pesemas, kugistasin võileiva alla ja tuligi lennujaama poole sõita. Mina endiselt ei uskunud, et see hetk jõuabki kätte - minu vahetusaasta hakkab läbi saama. Istusin hambad ristis, et pisaraid tagasi hoida ning natukenegi sotsiaalne olla. Lennujaamas ootas meid pikk rivi, minu lend oli natuke edasi lükatud, seega saime kauem rivis seista. Kõik oli hästi, kuni host emps hakkas pilti tegema - minust, host isast ja kohvritest. Pisarad muutkui voolasid ja voolasid, mis äratas tähelepanu. Kõik hakkasid huvitundma ning meie taga olev paar esitas järjest küsimusi. Ma ei suutnud sõnagi suust välja öelda, õnneks lõpuks taipasid, et ma ei saa rääkida, kui ma nutan! Hiljem hakkas juba parem, tuli välja, et neil on ka kaks vahetusõpilast olnud jne. Check-in'is tuli teine nutulaine, mis päästis mu kohvri lisamaksudest (kõik kohvrid olid natuke ülekaalus). Ja siis tuligi kõige raskem osa - tuli selleks korraks hüvasti jätta. Pisarad lihtsalt tulid, pea käis ringi ja inimesed muutkui uurisid ja küsisid. Kahjuks ühtegi vastust ma neile anda ei suutnud. Tahtsin lihtsalt rahu saada. Ma ju tean, et ma näen neid jälle. Aga millal? Vot see teeb kogu asja nii raskeks. Kuidas öelda heataega kellegile, keda sa nii väga armastad? Kui tulles sa tead, et 10-kuu pärast sa tuled tagasi ning kõik on jälle enam-vähem samamoodi. Siis sel hetkel on täielik teadmatus. Kindlasti lähen tagasi esimesel võimalusel, nad jäävad alatiseks minu Ameerika perekonnaks ning ma ei tea kuidas ma selle ära teenisin, et sellise pere endale sain!
Kui kõik käsipagasid läbi kontrolliti, jõudsin Laura juurde. Nägime veel ühte vahetusõpilast Saksamaaalt ja mingi hetk jõudis ka Anni meieni. Üks hetk avastasime, et me ei räägigi eesti keelt?? See tunne oli kirjeldamatu.. Nii jätkus kuni Chicagoni, kus me kohtusime teiste Eesti vahetusõpilastega. Issand kui tore see oli! Alguses ei tulnud küll ükski sõna suust, eesti keele rääkimine oli tõesti raske! Uskumatu, et mina seda ütlen! :D Kallistasime ja naersime. Sel hetkel läks juba enesetunne natuke paremaks. Panime asjad ära, otsisime midagi söögipoolist ja varsti läksimegi enda kõige pikemale lennule (8-tundi oli vist ainult). Korraldasime päris suure segaduse, kuid lõpuks saime Martheni ja Saalega kõrvuti istuma. Lennuk polnud just kõige parem. :D Telekaid ei olnud (mis meid väga-väga üllatas!), jalgadel õieti ruumi polnud ning isegi joogitopsi jaoks polnud kohta. Kuigi meil Martheni ja Saalega oli piisavalt lõbus, nii et ega ma telekast puudust ei tundnud. Aeg läks kähku, magada ei saanud.
Frankfurdis oli nii veider, kui keegi puhast inglise keelt enam ei rääkinud. Kõigil tekkis kohe igatsus. Sõime kiire lõuna-hommikusöögi (?), tegime grupipildi ja läksimegi viimasele lennule. Mul jälle vedas, saime Maidu ja Martinaga kõrvuti. Jälle naersime terve lennu, ma ei tea kas see tuli üleväsimusest või mis. :D Eestit nähes tuli meil kõigil närv sisse. Kes oleks oodanud, et enne enda Eesti peret nähes tekkib nii palju imelikke mõtteid? Võtsime pagasi ära ning läksime kõik koos, kes veel alles jäänud olid, läbi väravate. Saale juba lahistas nutta. :D .. Ja tõesti .. see hetk, kui sa näed oma vanemaid üle 10-kuu ja sõpru, kes sulle vastu on tulnud! Lihtsalt kirjeldamatu! See rõõm, mis sind täidab ja õnnetunne. Mind ajas nii naerma, kuidas Marion lihtsalt nuttis ja proovis plakatit käes hoida. :D See oli nii armas! Terve autosõidu koju ei suutnud ma suud kinni panna.. Mul on tõesti mu vanematest kahju. Käisime veel mu Saue vanavanemaid vaatamas, toidupoes (kõik kommipaberid on uued, Eesti tooted! Teate kui elevile sellised väikesed asjad ajavad!!) ning siis üritasin oma üllatusplaani ellu viia. Ütlesin siis enamusele, et tulen 27dal, et väike üllatus Mariele teha. Läksin siis ukse taha, lootes, et Marie on ikka kodus. Mul tavaliselt lähevad kõik plaanid metsa, kuid see kord vedas! Hans (Marie väike vend) tuli avas ukse ning hüüdis "Birku on tagasi!". Marie ema jooksis kallistama ning siis läksin üles, Marie tuppa. Mõlemil hakkasid pisarad voolama ega suutnud uskuda, et see on tõesti päris! Kui rääkimisvõime tagasi saime, võtsime ahjust söögi, tee ning istusime paar tundi õueköögis juttu rääkides. Oleks vist ööläbi rääkinud, kui ma poleks midagi ette tulnud. :D Hetkel on tõesti uskumatu tunne.. Pole vist ikka kohale jõudnud, et ma nüüd olengi Eestis tagasi?!
Nüüd tahaks küll magada, lennukis ju seda teha ei saanud. Postitusi on veel tulemas.
Richmond
Viimane Dairy Queen
Marthen -mina - Saale
