Elu Eestis

Selle postitusega alustasin küll juba üle kuu aja tagasi ilmselt. Tänu teile, anonüümsed lugejad, otsustasin end kokku võtta ja selle postitus ära lõpetada. Põhjus, miks mul see nii pikaks on veninud, on see, et ma lihtsalt ei oska seda kõike sõnadesse panna, ei oska nagu millestki kirjutada.. Juba enda mõtetest arusaamine on raske, mis siis veel nende sõnadesse panemisest rääkida. Lisaks sellele kõigele on kõik päevad Eestis väga kiired ja mingi hetk ma üldse ei uskunud, et vahetusaastal käisin.. 

Tagasi Eestis: 

Esimene päev oli lihsalt suurepärane. Kirjeldamatult hea tunne oli kõiki näha. Kõik võtsid sind nii rõõsate nägudega vastu, et tavaliselt tõsised eestlased läksid mul hoopis meelest ära. Eestis midagi muutunud ei olnud, kõik majad, ehitised nägid täpselt samasugused välja. Kodu see-eest paistis palju-palju väiksem. 

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama erinevusi, mis on Eestis teistmoodi kui USAs. Inimeste külmus ja emotsioonitus pani mulle küll väikese paugu. Hakkasin igatsema USAkate rõõmsat ellusuhtumist ja avatust, seda, et ka võhivõõras seltskonnas tundisd end mugavalt. Kuid inimene harjub kõigega ning nüüdseks olen sellega leppinud. 

Lisaks üks asi, mida ma enne vahetusaastat ei märganud, on see kui ilusad on Eesti inimesed! Nii ilusaid inimesi ikka naljalt ei leia. Samas igatsen seda, et USAs ei hinnanud inimesi kunagi riietuse ega välimuse põhjal. Eestis pannakse isegi küla poodi minnes viisakad teksad jalga (nagu Saale ütles). 

Keel 

Tagasi tulles tundsin ennast väga kindlalt, sain raamatutest-filmidest-lauludest aru ega tundnud end rääkides ebamugavalt. Esimesl päeval tulid tihti inglise keelsed sõnad sisse, mille eesti keelset vastet ei suutnud meenutada. Nüüd aga tunnen, kuidas inglise keeles rääkimine muutub raskemaks. Samas on nii lihtne inglise keelt hoida. Tuleb lihtsalt lugeda ja filme vaadata. Sõpradega ja hostperega skypemine aitab ka. :) Nii et see on ainult minu teha, kui hästi ma keelt säilitan. 

"No kuidas sul aasta läks?"

Sellist küsimust kuuleb vist iga vahetusõpilane koguaeg. Ilmslet mõistab ka iga vahetusõpilane, et tervet aastat pole võimalik paari sõna- lausega kokku võtta. Koguaeg toimus nii palju, kindlasti oli raskemaid ja kergemaid hetki. Mul küll väga vedas kõigega. Sain endale parima pere, keda tahta. Surut koduigatsust ei tekkinud. Pere-sõrpadega probleeme ei olnud. Asukoht oli hea, kool oli hea. Sain piisavalt USA näha. Ehk kõik oli suurepärane. Aga see oli minu kogemus ja alati ei pruugi kõik nii lilleline olla. :D 

Mis saab edasi? 

Postitusi tuleb kindlasti veel. Kohe kui midagi vahetuaastaga seonduvat juhtub. :) Palju on küsitud kas plaanin tulevikus USAsse tagasi minna? Hetkel on plaan ainult külas nii tihti käia kui võimalik. Just eile sain imelise uudise, et mu host õde Emily ja tema kutt Geoff kihlusid! Nii et ühel ilusal päeval loodan end nende pulmast leida. :D 

Eesti koolis on kusrjuures ka tore tagasi olla. Mingil põhjusel olen hakanud rohkem märkama, kui oluline on tegelikult õppimine. Olen hakanud õpetajaid mõttega kuulama, mitte pingsalt kella vaatama ja tunni lõppu ootama (nagu varem). Lõpuks jõudis mulle kohale, et iga õpetaja jutus on iva. Kui mõttega kuulata, võib neilt palju-palju elutarkusi õppida. 

YFUs annan ka enda panuse, et igasusgustel vabatahtlike üritustel osavõtta. Juba sinna kontorisse minek tekitab mõnusa nostalgia tunde. :) Võib-olla kirjutan ka sellest mõne postituse. 

Nüüd olen midagigi suure vaevaga kirja saanud. Ei oska kohe midagi kirjutada. Kui kellegil tekkis küsimusi ning jätsin midagi kirjutamata, palun andke teada! :) Ja aitäh teile Anonüümsed. Ilmselt ilma Teieta oleks see postitus kes teab kui kaugesse tulevikku jäänud.. 

:D

Lahkumine- Esimesed emotsioonid Eestis

Nii pikk päev on seljataga, aga tahaks kõik esimesed emotsioonid kirja panna. Homme ma enam ilmselt ei mäleta suurt midagi. Viimased päevad USAs veetsime siis Richmondis, uues majas. Aitasin oma Ameerika perel sisse kolida ja proovisin igast hetkest viimast võtta. Richmond on hästi armas koht, mulle oleks täitsa meeldinud seal elada. Koht on palju väiksem kui Birghton, põllud igal pool ja ümbruses on ainult paar restorani. Linn ise on jälle hästi armas ja vähemalt oli neil Dairy Queen. 

25.06 jõudis see hirmuga oodatud päev kätte. Ilmselt üks emotsionaalsemalt raskemaid päevi minu elus. Hommikul tegin veel mõnusa jooksu, et mõtteid mujale saada, tagasitulles käisin ruttu pesemas, kugistasin võileiva alla ja tuligi lennujaama poole sõita. Mina endiselt ei uskunud, et see hetk jõuabki kätte - minu vahetusaasta hakkab läbi saama. Istusin hambad ristis, et pisaraid tagasi hoida ning natukenegi sotsiaalne olla. Lennujaamas ootas meid pikk rivi, minu lend oli natuke edasi lükatud, seega saime kauem rivis seista. Kõik oli hästi, kuni host emps hakkas pilti tegema - minust, host isast ja kohvritest. Pisarad muutkui voolasid ja voolasid, mis äratas tähelepanu. Kõik hakkasid huvitundma ning meie taga olev paar esitas järjest küsimusi. Ma ei suutnud sõnagi suust välja öelda, õnneks lõpuks taipasid, et ma ei saa rääkida, kui ma nutan! Hiljem hakkas juba parem, tuli välja, et neil on ka kaks vahetusõpilast olnud jne. Check-in'is tuli teine nutulaine, mis päästis mu kohvri lisamaksudest (kõik kohvrid olid natuke ülekaalus). Ja siis tuligi kõige raskem osa - tuli selleks korraks hüvasti jätta. Pisarad lihtsalt tulid, pea käis ringi ja inimesed muutkui uurisid ja küsisid. Kahjuks ühtegi vastust ma neile anda ei suutnud. Tahtsin lihtsalt rahu saada. Ma ju tean, et ma näen neid jälle. Aga millal? Vot see teeb kogu asja nii raskeks. Kuidas öelda heataega kellegile, keda sa nii väga armastad? Kui tulles sa tead, et 10-kuu pärast sa tuled tagasi ning kõik on jälle enam-vähem samamoodi. Siis sel hetkel on täielik teadmatus. Kindlasti lähen tagasi esimesel võimalusel, nad jäävad alatiseks minu Ameerika perekonnaks ning ma ei tea kuidas ma selle ära teenisin, et sellise pere endale sain! 

Kui kõik käsipagasid läbi kontrolliti, jõudsin Laura juurde. Nägime veel ühte vahetusõpilast Saksamaaalt ja mingi hetk jõudis ka Anni meieni. Üks hetk avastasime, et me ei räägigi eesti keelt?? See tunne oli kirjeldamatu.. Nii jätkus kuni Chicagoni, kus me kohtusime teiste Eesti vahetusõpilastega. Issand kui tore see oli! Alguses ei tulnud küll ükski sõna suust, eesti keele rääkimine oli tõesti raske! Uskumatu, et mina seda ütlen! :D Kallistasime ja naersime. Sel hetkel läks juba enesetunne natuke paremaks. Panime asjad ära, otsisime midagi söögipoolist ja varsti läksimegi enda kõige pikemale lennule (8-tundi oli vist ainult). Korraldasime päris suure segaduse, kuid lõpuks saime Martheni ja Saalega kõrvuti istuma. Lennuk polnud just kõige parem. :D  Telekaid ei olnud (mis meid väga-väga üllatas!), jalgadel õieti ruumi polnud ning isegi joogitopsi jaoks polnud kohta. Kuigi meil Martheni ja Saalega oli piisavalt lõbus, nii et ega ma telekast puudust ei tundnud. Aeg läks kähku, magada ei saanud. 

Frankfurdis oli nii veider, kui keegi puhast inglise keelt enam ei rääkinud. Kõigil tekkis kohe igatsus.  Sõime kiire lõuna-hommikusöögi (?), tegime grupipildi ja läksimegi viimasele lennule. Mul jälle vedas, saime Maidu ja Martinaga kõrvuti. Jälle naersime terve lennu, ma ei tea kas see tuli üleväsimusest või mis. :D Eestit nähes tuli meil kõigil närv sisse. Kes oleks oodanud, et enne enda Eesti peret nähes tekkib nii palju imelikke mõtteid?   Võtsime pagasi ära ning läksime kõik koos, kes veel alles jäänud olid, läbi väravate. Saale juba lahistas nutta. :D .. Ja tõesti .. see hetk, kui sa näed oma vanemaid üle 10-kuu ja sõpru, kes sulle vastu on tulnud! Lihtsalt kirjeldamatu! See rõõm, mis sind täidab ja õnnetunne. Mind ajas nii naerma, kuidas Marion lihtsalt nuttis ja proovis plakatit käes hoida. :D See oli nii armas!  Terve autosõidu koju ei suutnud ma suud kinni panna.. Mul on tõesti mu vanematest kahju. Käisime veel mu Saue vanavanemaid vaatamas, toidupoes (kõik kommipaberid on uued, Eesti tooted! Teate kui elevile sellised väikesed asjad ajavad!!) ning siis üritasin oma üllatusplaani ellu viia. Ütlesin siis enamusele, et tulen 27dal, et väike üllatus Mariele teha. Läksin siis ukse taha, lootes, et Marie on ikka kodus. Mul tavaliselt lähevad kõik plaanid metsa, kuid see kord vedas! Hans (Marie väike vend) tuli avas ukse ning hüüdis "Birku on tagasi!". Marie ema jooksis kallistama ning siis läksin üles, Marie tuppa. Mõlemil hakkasid pisarad voolama ega suutnud uskuda, et see on tõesti päris! Kui rääkimisvõime tagasi saime, võtsime ahjust söögi, tee ning istusime paar tundi õueköögis juttu rääkides. Oleks vist ööläbi rääkinud, kui ma poleks midagi ette tulnud. :D Hetkel on tõesti uskumatu tunne.. Pole vist ikka kohale jõudnud, et ma nüüd olengi Eestis tagasi?! 

Nüüd tahaks küll magada, lennukis ju seda teha ei saanud. Postitusi on veel tulemas. 

Richmond 

Viimane Dairy Queen 

Marthen -mina - Saale 

Viimased päevad Brightonis

Laupäeval toimus Ypsilantis Color Run. Ma läksin reede õhtul Emily (h õde) ja Ceoffi juurde ööseks, kell seitse tuli juba number ära võtaa ja end valmis panna. Color Run (5km) on siis jooks, kus on neli värvipunkti, kus sind erineva värvipuudriga (?) üle pritsitakse.  Saime veel valged t-särgid, peapaela ja igast muid vidinaid. Osavõtjaid oli kuskil 5000 äkki. Start pidi olema kell 8, aga suureks üllatuseks, saime jooksma hakata alles 8:45! Me ei näinud mis seal ees toimus, võimalik, et lasti väikeste gruppidena alguses. Rivi liikus ikka väga aeglaselt. Jooks ise oli see-eest super tore! Sain väga huvitava kogemuse. 80% (ilma liialdamata) osalejatest kõndisid, telefonid käes. See pani küll imestama, et isegi jooksuüritustel textitakse, saadetakse snapchat'e jne. Me proovisime neile mitte otsa koperdada. Jooksu lõpuks olime üleni erinevate värvidega kaetud. Mõned lausa veeretasid selle värvi sees ning lõpetades olid pealaest jalatallani lilla - sinise-rohlise-kollase kirjud. Ma ei taha mõeldagi, kuidas nad selle hiljem ära pesid. Ma pidin peaaegu naha maha kraapima ja ikka olin üsna sinine... Peale jooksu hüppasime veel väiksest putkast läbi, et hommikusööki osta. Kogu üritus oli nii mõnus. Eestis võiks ka midagi sellist korraldada. :) 

Maddy võttis mu Ann Arborist peale ja sõitsime Brightonisse. Pärast lõunal toimus host isa sugulase lõpupidu. Minnes sõitis meie ees üke meesterahvas, 20 km/h, jõi õlut ja liikust ühest tee otsast teise. Õnneks ta pööras enne väiksele ühesuunalisele kõrvaltänavale, kui keegi vastu jõudis tulla! Peol kaua ei olnud, sõime rääkisime paar sõna ja läksime koju. Mulle väga meeldis seal, nad pakkusid juustukooki!

Õhtul läksime Maddyga välja, et enne minu ära minekut veel midagi lõbusat teha. Sõime kõigepealt sushit (issand kui hea see on..) ja siis saime hostisa empsiga Yum-Yum Trees kokku. Ta on lihtsalt nii armas inimene.. Rääkisime juttu, kuni meil Maddyga tuli kinno sõita. Koju saime alles südaööl. Ei tahtnud üldse autost välja astuda, Maddyga saab alati palju nalja. Tema elust peaks eraldi raamatu välja andma..:D 

Täna hommikul oli meil hostisaga viimane "Bagel Sunday". :( Kell 12 toimus kirikus host empsi hüvastijätu pidu. Süüa sai meeletult! Väga palju tuli inimestega rääkida, enamasti ikka sama tekst: millal ma koju sõidan, kas ootan juba, millal ma tagasi tulen/ kas tulen jne. Lõpuks olime kõik väasinud inimestega rääkimisest. :D Vaene host ema, tal tuli kolm tundi jutti inimesi kallistada ja naeratada ja hüvasti jätta. 

Emilyt, Ceoffi ja Maddyt nägin ka täna viimast korda (vahetusaasta jooksul), neile oli väga raske head aega öelda. 

Peale pidu korjas Nate meid Christinega peale ja läksime Marianna ärasaatmispeole. Seal oli väga lõbus- kohtusime uute inimestega, tegime pilte, saime jälle süüa jne. Marianna elab Soomes ning temaga kohtume üsna varsti ma usun. :) 

Nate sõidutas meid tagasi Brightonisse. Jalutasime Christinega kuskil neli tundi mööda Brightonit ringi, meenutasime toredaid aegu. Sõime viimast korda koos Dairy Queeni ja lõpuks lõpetasime La Marsas! Me unistasime terve nädala Pita breadist, mida seal pakutakse. Ühesõnaga viimastel päevadel olen meeletult söönud ja sõpradega/pereliikmetega hüvasti jätnud. Chrsitinega võttis meil hüvastijätmine vähemalt 15-minutit.. 

Kodu meil kõik kastidesse pakitud. Homme hommikul tuleb suur kolimisauto, topitakse kaste ja mööblit täis. Kõik viiakse Richmondi. Mul on viimane öö selles kodus, kalliks saanud toas. Hommse öö veedame kas hotellis, või uues majas. 

Chrsitine

Alex- Marianna - me - Christine

Proovisin Marianna Varsity Jacketit...

Dairy Queen

La Marsa