Macinac Trip

1. päev:  Laupäeva hommikul startis buss Macinaci poole. Enne sõime Mariannaga, Soo Yani (Korea) ja Christinega (Hiina) Panera Breadis hommikust, kuna seal on parim cheese bagel! Olime esimesed vahetusõpilased, kes kohal olid ja viimased, kes bussi jõudsid.. Kokku tuli meid umbes 40, 18 erinevast riigist ehk väga kirju seltskond. :D Üks oli meile Brownesid kaasa teinud! 

Macinawi jõudsime umbes nelja tunniga, väga kähku läks. Süüa saime meeletutes kogustes. Macinawis oli esimene pikem peatus Mill Creek Discovery pargis. Et me ikka teaks midagi sellest linnast, näidati meile alustuseks selle teemalist filmi. Maini ära, et Macinaw on linn ja Macinac on saar. Siis jaotati meid gruppideks, osad läksid ronimis seinale + zip line tegema ning teised muuseumisse. Mina sattusin ronimis seina ja zip line gruppi. Ronimisseina ei tahtnud kõik teha, neil oli võimalus lihtsalt vaatetorni ronida. (vaade oli imeline). Ma otsustasin kõike teha, mis meile teha võimaldatakse. Üks hiina võp ronis üles ning alla ta enam tulla ei julgenud. Röökis seal üleval umbes 5-10 minutit, enne kui instruktor ta ära päästis. 

Pärast käisime veel muuseumis, kus üks vanem meesterahvas rääkis meile saagidest. Nägime vee abil töötava sae ka ära. 

Uskumatu, aga kell oli peaaegu 7, kui me seal lõpetasime. Käisime pitsa restoranis sööma s (PS! Seal restoranis olevat suvel kolm Eestlast töötanud) ning suundusime ööbimis kohta.

Ööbimsime metsas, palkmajades. Õhtu veetsime suures kaminaruumis. Tegime smore, laulsime, Prantsuse võp oli kitarri kaasa võtnud, mida korda mööda mängiti. Uskumatu, kui hea on vahetusõpilastega olla. Lisaks tegi õues olev äikese torm olemise mõnusaks!

Öörahu oli kell 22.00, aga kedagi väga ei huvitanud. Lõpuks läksime magama poole 12 ajal. Ma suutsin oma padja ja linad maha unustada.. õnneks oli mul rätik, mida sain padjana kasutada. :D 

2. Päev: Läksime Macinaci saarele. Paadi sõit oli parim! Õues oli ülitugev tuul ja laev reaalselt hüppas! :D 

Saarel rentisime rattad (kes tahtis). Seal ongi ainus võimalus liikemiseks kas jalgsi, hobuste või rattaga. Autosid sellel saarel ei ole.   

Ratastega sõites jagunesime väiksemateks gruppideks. Alguses proovisime kõik koos sõita, aga see lõppes sellega, et pooled olid kraavis.

Tegime saarele tiiru peale (13 km umbes), Cozmo (Jaapani võp) tahtis mingit kivi näha. Loomulikult sõitsime sellest juba mööda, aga läksime väikse seltskonnaga tagasi. See kivi polnud seda vaeva väärt. :D 

Tiir peale tehtud, andsime rattad tagasi ning vaatasime linnas ringi. Käisime haunted house’s, mis oli üsna veider..

YFU poolt saime tasuta jäätist ja soojajoogi. Käisime 5 erinevas Fudge poes. Macinac on ka selle pärast kuulus, et väidetavalt müüakse seal parimat Fudge. Käisime proovisime erinevaid maitseid, kõigil läks süda juba proovimisest pahaks. Aga alguses oli küll jube hea. Soovitan proovida.  

Õhtuks oli torm vaiksemaks jäänud, nii et tagasisõit oli pisut rahulikum. Macinawis sõime õhtust ning siis viis buss meid randa, päikese loojangut vaatama (jah, korraks nägime päikest!). Tegime meeletult pilte. 

Õhtu veetsime jälle kaminaruumis (õues sadas), laulsime ja tegime smore. Keegi avastas kõlarid, nii et lõpetasime diskoga.

3.päev:  Viimasel päeval käisime shoppamas.  Kohale jõudmiseks kulus üle kolme tunni, aga koos teiste võpidega pole see mingi probleem. Poodides käimiseks anti meile 4 tundi, kõik saime YFU poolt kotitäie sooduskuponge. Poode oli liiga palju, üle poolte jäid meil käimata. 

Õhtusöögi sõime veidi uhkemas restoranis ja oligi  aeg tagasi sõita :(. Bussi sõit oli lõbus, panime üle bussi muusika mängima ja terve buss laulis kaasa. Keeruline on seda emotsiooni läbi blogi edasi anda, aga need kolm päeva olid ühed parimad, mis mul siin olnud on (see tähendab palju, kuna ma olen tõesti igat päeva nautinud)! Raske oli bussist lahkuda ja kõikide inimestega hüvasti jätta. Õnneks näen neid kevadel jälle! :) 

Pildid on üsna suvalises järjekorras. 

Kossu mäng, meie plakat jne

---

zip-line

Palusin, et ta minust zip-linel pilti teeks.. :D 

See Hiinalne 

see peaks süda olema.. :D

Se mõttetu kivi, mille pärast me 3km mäest üles sõitsime..

 Paremalt: Soome-Eesti-Itaalia-Jaapan-Šveits-Korea-Tšiili

Marianna

Macinaw

Ööbimis koht

Saksamaa 

vasakult: Šveits-Pakistan-Läti-Eesti- Saksamaa- Jaapan-Hiina-Tšiili- Korea

Smore

See Pakistani võp sulatas oma tossu kogemata ära :D :D ..

.. ja smore läks tal ka natuke valesti :D 

Macinac

Fudge

Itaalia

Restoran - jalgpall

Vahepeal on nii kiire olnud, et pole blogi kirjutamiseks aega jäänud. Kõik läheb väga hästi, koolis muutuvad kõik julgemaks ning tulevad ise rääkima. Eesti keel on hakanud osadele huvi pakkuma, aga üldiselt ainult ropud sõnad. Eile ja täna sain kaks tundi kuulata, kuidas üks poiss ütles kõigile: "Sa oled üks kuradi idioot!"..
Õpetajad küsivad mind ka juba rohkem, kirjanduses sain lausa ühe näidendi osa endale. See oli esimene kord, kui ma kuulsin teisi lugemas ja olin üsna shokis. Osad ei suutnud isegi kergemaid sõnu lugeda?! 

Kolmapäeva õhtul käisime host emaga Jaapani restoranis. Enne seda läksime mulle saapaid vaatama. Peale neljandat poodi loobusime ja läksime sööma. See oli üks kohalik Jaapani restoran, kus söök tehti meie silmeall valmis. Uskumatult huvitav kogemus, ma olin küll kuulnud nendest restoranidest, kuid oma silmaga polnud näinud. 

Istusime suure pliidi (?) ümber ning üks hüperaktiivne jaapanlane tuli meile sööki valmistama. Eelroaks pakuti mingit puljongi-laadset suppi, salatit ja ülihäid juustutäidisega asju. Ausalt öeldes, mul sai juba sellest kõht täis. :D

Söögi valmistamine oli kogu õhtu juures kõige huvitavam. Ta loopis neid labidaid ja juurikaid nii kiiresti, et ma ei jõudnud õieti jälgidagi. Mõned juurikad viskas õhku ja enam alla need ei kukkunud. Host ema selgitas, et ta viskas need oma mütsi sisse.  

Söök oli võrratu! Poleks uskunud, et see mulle nii hästi peale läheb. 

Eile sain jälle autoga kooli, kuna host isa tuli varem koju. Host ema ütles mulle juba esmaspäeval, et ta tuleb raudselt kolmapäeval. Ta tunneb teda liiga hästi. :D 

Peale Cross Countryt läksin Marianna juurde. Ta elab South-Lyonis, Birghtonile üsna lähedal. Josh tuli ka sinna ning hakkasime Natele plakatit tegema. Nate on Joshi vend, kelle jalgpalli mängule me läksime. Kujutasin ette, et lähme linnast välja, pool inimtühja kohta.  Tegelikkuses, olid väga paljud tuttavad kohal. Nägin Daniellet (kellega Imagine Dragonsil käisime), Cross Country tüdrukuid ja mitmeid teisi koolist/klassist. Nende mängude juures on kõige toredam see, et seal saab niii palju naerda! Kõik olid meie plakatist ka vaimustunud, kuna kirjutasime sinna poola keelse lause. :D (Josh ja ta vend on Poolast pärit- meil on väike European Union). 
Mäng lõppes 9-ajal (Brighton võitis!!) ning Joshi vanemad kutsusid meid õhtusöögile. See oli vist esimene kord, kui ma sõin reaalset USA toitu. Läksime Brightoni burgeri restorani. Joshi vanemad olid hästi toredad ja jutukad, tegid meile õhtusöögi ka välja. Seal tekkis korralik USA tunne, telekast tuli jalka, fännid istusid baarileti ääres ning röökisid ja elasid kaasa. Söök kõige parem ei olnud, aga see pole väga oluline. See oli neist äärmiselt tore, et nad meid kaasa kutsusid! 
Pärast viis Josh meid koju, kõigepealt Marianna (mu asjad olid tema juures) ja siis minu. Tuli välja, et Joshi maja on minu majast umbes 800m kaugusel. 

Täna käis meile, Music-Humanitys, Alex Johnson (blues) esinemas. Mõnus vaheldus tunnile.
Õhtul läksime host isaga kinno Gravityt vaatama. Film oli üsna hea, aga natuke lühikeseks jäi. Mitte et mulle väga pikad filmid meeldiks, aga lihtsalt film oleks nagu pooleli jäänud. 


Homme lähme osade vahetusõpilastega Macinac islandile. Tagasi tuleme esmaspäeva öösel, seega enne teisipäeva (tõenäoliselt) uusi postitusi ei tule. 

PS! Ma olen oma koolikaaslastele nii tänulik, ilma nendeta oleks ma nüüdseks kõik oma õpikud ära kaotanud. Kooli laud on nii väike ja õpikud hiiglaslikud, seega panen need alati tooli alla. Tunni lõpuks ma seda (ilmselgelt) enam ei mäleta, aga õnneks on see teistel alati meeles. :D 

Need juustutäidisega asjad

Kokk

Ta pani selle sibulatorni põlema

***

Kokandus 

Eilne jalka

Marianna- (ma ei tea kes see tagumine on)- Josh- koolist

Marianna

Alex Johnson

Monday Taco night

Kool hakkab juba rutiinseks muutuma, näod hakkavad vaikselt meelde jääma. Nimedega on endiselt probleeme. Kõik on Joshid, Maddyd või Abbied..

Eile saime Kooris esinemise vormi kätte, mis on üsna jubedad. Pikad maani mustad kleidi, nagu läheks matustele. Kuigi ma sügavalt kahtlen, et me see aasta esinema hakkame. Me jätkuvalt laulame heliredelit ja teeme veidraid hääle harjutusi. Täna pidime laulusõnu lugema ning igat rida iseloomustama (kas on kuri, lõbus jne). See on vist kõige mõttetum tund üldse, aga vähemalt pole kodutöid. 

Söögivahetunnil sai iga üks, kes ühe paberi ära täidab, tasuta suure küpsise! Paberile suurt tähelepanu ei pööranud, aga seal oli midagi järgmise aasta valikainest. 

Õhtul läksime host ema ja Brandoniga sööma. Host isa pidi ootamatult tööreisile minema. Nimelt on host vanematel ja Brandonil traditsioon, iga esmaspäev tacosid söömas käia.  Läksime mu lemmikusse Mehhiko restorani! Super söök!  Pärast käisime veel Dairy Queenis jäätist ostmas. Nii vähe on õnneks vaja. :)

Brandon (14) on muidu meie naaber, kellel on üsna raske lapsepõlv. Ta ise paistis üsna õnnelik, kuid tema mõlemad vennad on vanglas, ise ei ole ja ema istub ka aeg-ajalt kinni. Kui tema ema vanglas on, elab Brandon mu host vanemate juures. Mu host vanemad on ikka imelised inimesed. 

Täna oli see tähtis päev, kui ma läksin esimest korda koolibussiga kooli! Otsustasin parem Hiina võpi maja juurde minna, siis on kindel, et ma maha ei jää/ vales kohas ei seisa. 
Koolis pääsesin kahest tunnist, kuna meil oli vahetusõpilaste pildistamine (yearbooki jaoks). Kell 10 kogunesime kokku ja meid viidi autoga Brightoni fotograafi juurde. See oli vist kõige mõnusam fotostuudio,  mida ma näinud olen. Üks aktiivne ameeriklane võttis meid vastu ning hakkasime üks haaval pildistamas käima. Hiljem tegime grupipildi ka. Üheksa inimese pildistamine võttis päris kaua aega, aga õnneks ei hakka teiste võpidega kunagi igav! :D 

Peale tunde jooksime riideid vahetama ning sõitsime Cross Country raceile. Uskumatu, et ma seda ütlen, aga see oli esimene race, mis mulle tõesti meeldis! Sealne loodus oli imeline! Rada oli küll üks raskemaid (palju mägesid), aga lõpetades oleksin veel ühe ringi jooksnud!  
Bussisõit oli ka lõbus. Posid ja tüdrukud olid koos (enamus läksid vaenematega) ning uskumatu, kui hea huumor kõigil on.. :D 

Sain natuke targemaks ka. Nimelt Hiinas ja Vietnamis ei tähistata jõule (võpide jutu järgi). Vietnami võp ei ole kunagi lund näinud ning tal pole mingit ettekujutust, kuidas üks jõulukuusk võiks välja näha. Neid ootab ees uskumatu kogemus. :)

host ema - Brandon

See Tai võp on hull! :D 

PS! Parim rohi peavalu vastu, on jooksmine! Mul oli eile enne trenni kohutav peavalu (päev otsa) ja trenni lõpuks oli see läinud.