29 märts 2013

Sponsorkirjad


18. märts saatsin esimesed 33 sponsorkirja teele. Ootused ja lootused olid loomulikult kõrged ja ootasin kannatamatult järgmist päeva. Sain esimesed kaks vastust, mis olid kahjuks eitavad (nad ei toeta eraisikuid). Samas olin õnnelik, et vähemalt on kirjad kohale jõudnud. Kirju posti pannes, kujutasin ette , kui see patakas peaks tagasi tulema (mark puudu vm).. sügavalt kahtlen, et see oleks meie postkasti ära mahtunud. Igatahes, mingi hetk sain ka kolmanda vastuse, mis oli juba lootustandvam. Üks tore inimene lubas anda mulle viimased 300 eurot, kui mul peaks just nii palju puudu jääma. Hakkasin suure entusiasmiga uusi sponsorkirju tegema.  Saatsin järgmised 13 kirja. Kõik algas samamoodi, ei suutnud järgmist päeva ära oodata,  imestasin, kui suutsin olla 20 minutit ilma oma G-maili kontrollimata. Isegi unes nägin juba sponsorkirju..
Järgmiste päevade jooksul sain kaks vastust, mis olid taas eitavad. Olin õnnelik, et kirjad jõudsid kohale ja et keegi vaevub mulle üldse vastama!
Jätkasin sponsorkirjade tegemist. Käisime printimas, mille peale on läinud iga kord üle kahe tunni. Viimasel korral sai paber otsa, seega pidime vahepeal poodi minema. Nagu viimased pühapäevad, sisustasin ka selle pühapäeva sponsorkirjade tegemisega. Seekord siis 25 kirja. Saatsin need ära, kõik algas jälle otsast peale. Meilide vaatamine, kõrged ootused/ lootused. Saabus järgmine päev, kontrollisin iga 10-20 minutit tagant meile, avastasin meili, kus taaskord tänati ja keelduti. Paar päeva jätkus samamoodi, pideva meilide kontrollimisega. Nüüdseks üritan sinna mitte vaadata, et ennast depressioonist säästa. Aga ma loodan edasi ja ma ei anna enne alla, kui ma mingigi summa olen kokku saanud!  
Õnneks pole mu motivatsioon veel ära kadunud, seega plaanin sellel nädalavahetusel oma tavapärast pühapäeva rutiini korrata. Üks päev saan oma helistamise hirmust ka üle ning hakkan kirja saanud firmadele helistama. Jube, jube.  Loodan, et nad saavad aru mida ma räägin..
 
Birgitti :)
 

4 kommentaari:

  1. Mul on oma neli kuud viimasest kõnest möödas... kõige õudsem asi, mida ma elus teinud olen. :D

    VastaKustuta
  2. Tead kui lohutav on kuulda, et ma pole ainuke, kes seda kardab :D

    PS! Ma pole ikka veel ennast ületanud ..

    VastaKustuta