ELO 2013

(Elo ehk eelorientatsioon, mis valmistab kõiki vahetusõpilasi vahetusaastaks ette)

Alustaks sellest, et ELO oli ülisuper üritus! Olin kuulnud selle kohta vaid häid sõnu, kuid ei uskunud, et see nii tore võiks olla. Tegelikult minnes ei olnud ma sellest NII vaimustunud, kuna jäin oma lõpureisist ilma. :D

1. päeval (28.06) kogunes suur osa VÕP-e Balti jaama, kust buss meid Väike-Maarja õppekeskusesse viis. Seal võtsid meid YFU vabatahtlikud  (e. Tiimarid) vastu, üks neist jooksis juba kaameraga ringi, teine röökis ruuporisse.. väga lahe :D. Registreerusime ära, tegime nimesildid ning läksime tubadesse (pandi vahetusmaa järgi). USA-sse läheb see aasta 14 õpilast (kui ma ei eksi), seega olime mitme toapeale ära jaotatud. Kui asjad olid ära pandud, öeldi meile tervitussõnad ning läksime sööma. " YFU'kaid ühendab üks asi - SÖÖK!"

Peale sööki algasid erinevad workshopid, kus käsitleti erinevaid teemasid (kultuurišokk, koduigatsus, kindlustus jm). Õhtul kogunesime kõik õue ja mängisime igast veidraid mänge (mis olid väga lahedad!!). Üks meeldejäävamaid oli see, kui pidime moodustama kaks ringi (ühe suure ja väiksema sinna sisse). Kõik olid nii kokkupressitud kui võimalik, ahelikuna üksteise käevangus. Siis sosistasid YFU Tiimarid kõigile ühe looma nime. Point oli selles, et kui Tiimar nimetab ühe looma nime, siis need "loomad" peavad maha kükitama, kuid kõrvalolijad peavad teda takistama. Seisime siis kõik, hull hasarti täis.. ja kui Tiimar ütles "JÄNES!" olime järsku kõik pikali maas! :D Alguses ei saanud keegi midagi aru, kuid mõne sekundi pärast hakkasid kõik lihtsalt naerma :D:D.

Kell 01.00 oli öörahu.

2.päeva hommikul oli äratus 8.30. Välja nägi see nii, et üks Tiimar kõndis mööda maja ruuporiga ringi, röökis sinna "ÄRATUS!" (vms) ja lasti "Happy Tree Friendsi" muusikat :D. 

Tiimarid  tegid meile hommikutantsu, mida vihma tõttu pidime kahjuks sees tegema, kuid siiski oli see mega fun! Kunagi saan ehk video ka sellest. Päev ise oli muidu sama: workshopid, söök, mitmed "pommirünnakud" jne. Pommirünnak tähendas seda, et kui keegi Tiimaritest  karjub: "POMMIRÜNNAK!" peame me (olenemata kohast) pikali maha viskama. See-eest õhtune programm oli 1.päevast erinev. Meid jaotati gruppideks, anti teemad (+ 4 lauset, mida tuli kasutada) ning pidime 45 minuti jooksul etteaste mõtlema. Laused olid a la "Kas sa Oliveri uut patsi nägid v?", " Ära hakka illusioone looma", "Läksid pehmuks ära v?". Sellest kujunes järjekordne ülinaljakas õhtu. Peale meelelahutusprogrammi jäime USA'katega aulasse ja rääkisime pikalt Keiri ja Janega, kes käisid samuti USA's. Peale seda olin ma veendunud, et valisin õige riigi.

3.päev ehk viimane päev (kurb) oli samasugune äratus. Seekord saime õnneks õues tantsida. Sarnaselt eelmistele päevadele käisime jälle workshopides ning päeva lõpus kirjutasime kodugrupis endale kirja, mille tagasi tulles kätte saame. Ma otsustasin seda teha oma vigases inglise keeles, et hiljem oleks lõbusam lugeda :D. Enne äraminekut kuulasime veel Tiimared, kes püüdsid meid innustada ka tulevikus vabatahtlikeks hakkama. Minu arust õnnestus neil see suurepäraselt (vähemalt minupuhul). Tegime veel kõik suure grupikalli + pildi.

Kui kunagi mõni YFU Tiimar seda lugema peaks, siis ausalt, te tegite meeletult hea töö! Kogu see üritus läks kõigile niii hästi peale, ma ei tea kedagi, kes poleks tahtnud sinna veel paariks päevaks jääda. Üldse on see uskumatu, kui palju ELO mind mõjutas. Need nõuanded mis me sealt saime, olid kõik nii loogilised ja õiged, kuid ise poleks ma paljude peale tulnud. Näiteks ei näinud ma varem mingit probleemi Eesti sõpradega igapäevaselt rääkimises (vahetusaastal), kuid ELO suutis mind ümber veenda. Ma arvan, et just tänu ELO'le tuleb minu vahetusaasta palju toredam ja mul ei ole enam neid mõttetuid hirme, nagu esimene kohtumine perega, lennujaamas ära eksimine, perest ilma jäämine jne. 

Suur-suur aitäh kõikidele Tiimaritele ja ka tulevastele VÕP-idele, kes kõik need kolm päeva nii toredaks tegid! Samuti tahaks öelda, et kõik USA'kad, kellega koos ma lendan (+ need kes varem lähevad), on kõik ääretult toredad. :)

 

Seal sees oli igast infot + päeva kava

POMMIRÜNNAK!

süüa sai alati :)

õhtune etteaste (kahjuks natuke udune)

 Üks mäng oli midagi sellist :D

Teise päeva äratus



PS!

-  Ma kirjutan nii pikalt/detailselt, et kunagi oleks hea meenutada.
-  Mu äramineku kuupäev on 21.08.2013

Kuidas minust sai vahetusõpilane?

Ma tean, see postitus sobiks üheks esimeseks, aga olen koguaeg selle kirjutamist edasi lükanud. Et kunagi tore meenutada oleks, otsustasin kirja panna, kuidas minust sai vahetusõpilane?

Olen väiksest peale teadnud, et veedan ühe aasta kindlasti välismaal. Kuna mu inglise keel on nagu ta on, siis oli minu esimene sihtriik Inglismaa (täpsemalt- London). Saatsin isegi kirja ühte kooli, aga no need summad …

Mõni aasta hiljem googeldasin erinevaid vahetusaasta võimalusi. Sattusin YFU peale ja sealt hakkas see lumepall veerema. Kõik algas kuskil 2012. aasta alguses (või veel varem). Alguses saatsin Yfu-le ohtralt kirju, täis erinevaid mõtetuid küsimusi. Nähtavasti olen aja jooksul kõiki küsimusi umbes 5 korda uuesti küsinud, aga see selleks. Umbes kolme kuuga suutsin oma ankeedi YFU-le saata. Vastu sain kutse valimispäevale, mille ma hiljem edukalt läbisin.

Möödus umbes pool aastat, kui suutsin end koos vanematega YFU kontorisse vedada ja leping ära teha. Valitud riigiks osutus USA.  Algselt oli leping tehtud 2014/15 aastaks, kuid üks hetk (veebruaris) nägin YFU lehel, et kolm USA kohta on vabanenud! Rääkisin sellest küll vanematele, aga mitte mõttega, et saaksin ise see aasta minna. Kui küsisin huvipärast, kas see oleks reaalne, vastas mu isa kindla EI. Ma ei tea kuidas, aga üks hetk muutus asi reaalseks (nähtavasti sai mu isa piisavalt mõtteaega). Muutsime lepingu ja maksegraafiku ümber.

Miks USA?

Minu sihtriigi muutumine aja jooksul:  Prantsusmaa -  Rootsi – Prantsusmaa- USA -  Ghana – USA – Norra – USA.

Jah, alguses olin ma veendunud, et lähen Prantsusmaale. Prantsusmaa siis keele ja quichide (e. parimate söökide) pärast. Mingi hetk sattusin ühe Rootsis oleva VÕP-i blogi  lugema ning olin kindel, et lähen hoopis Rootsi. Unustasin selle blogi ära ja sellega kadus ka idee Rootsi minna. Esile kerkis taas Prantsusmaa, selle kõrval USA ja Ghana. Ghana oli hoopis teist sorti ooper, tahtsin kogeda midagi ekstreemsemat ja hoopis teistsugust. See plaan püsis nii kaua, kuni Eestit tabas esimene kuumalaine ja pühkis kõik Aafrika riigid peast. Mõtlesin, et minu koht on hoopis Norras! Seal on mäed, lumi ja põhjapõdrad. Olin selles päris mitu nädalat veendunud, valmis juba lepingut tegema.. õnneks ma seda teha ei jõudnud ja selline nagu ma olen, muutsin jälle meelt. Pöördusin tagasi oma algelise riigi, USA, juurde. Lugesin selle aasta VÕP-ide blogisid ja üha enam veendusin, et lähen USA-sse. Otsustasin igaks juhuks natuke oodata, äkki muudan jälle meelt. Aga õnneks veendusin iga päev järjest rohkem, et USA on see õige. Uue aasta alguses vedasin oma vanemad Yfu kontorisse ja tegime lepingu ära. Olen selle valikuga tänaseni väga rahul ning õnnelik, et ei sõlminud oma meelte segaduses lepingut.

Sponsorlus

Jaanuari keskel käsin sponsorkoolitusel! Lahkusin sealt, täis entusiasmi ja peas sada erinevat mõtet. Otsustasin kohe kodus hakata sponsorkirja kirjutama.. kuid sinna see jäi.. sponsorkirja hakkasin alles 2 kuu pärast kirjutama. See osutus mitu korda raskemaks, kui ma oodata oskasin. Istusin ja vahtisin seda valget paberit, pea mõtetest tühi. Kuid võtsin ennast kokku ja kirjutasin ühe väga halva algelise kirja. Kuna see ei kõlvanud mitte kuskile, täiustasin/muutsin seda umbes kuu aega. Lasin targematel inimestel üle kontrollida ja saatsin YFU-le. Ise olin kindel, et kõik on laitmatu, aga ei.. sain ikka korralikult oma kirjavigade jm suhtes :D. Olen neile väga tänulik, kuna ise poleks neid vigu elu sees märganud ja konstruktiivne kriitika on alati hea! Jumal tänatud, et ma ei jõudnud seda kirja kellelegi saata.  Aga lõpuks sain siiski ühe normaalse kirja valmis. Aja jooksul olen seda muutnud umbes 5 korda + iga kord vastavalt firmale, kellele saadan.

Ja natuke uut infot: Mõni päev tagasi sain meilile esimese infopaki. Kirjas oli: vaktsiinideinfo, pangakaadri üldinfo, World Travel book (60 lk - mida ma ei viitsi vist kunagi läbi lugeda), Welcome letter ja keeleõppe võimalus. Lisaks sain teada, et  28.06 - 30.06.13 toimub ELO ehk eelorientatsioon. Osalemine on kohustuslik, kuupäevad 100% kindlad, seega hüvasti minu lõpureis :(

Ärasõiduaeg on nähtavasti augusti teises pooles. Kindlalt veel ei tea, kuna USA pidavat ise piletid ostma.

Midagi head..

PS! Triin Kont, ma loodan, et Sa oled nüüd õnnelikum :D

Birgitti :)

ESIMENE TOETUS!

16.04.2013 SAIN OMA ESIMESE TOETUSE  !!!!!!! :D:D:D WUUHHOOOOAAAAOOOO :D:D!!!

Seda tunnet on lihtsalt võimatu kirjeldada..

Olen tänaseks päevaks saatnud 77 kirja ja vastanud on umbes veerand. Kuni tänaseni oli üks, kes lubas maksta viimased 300 euri (kui ülejäänud summa on koos) ja teised, kes viisakalt keeldusid. Aja jooksul kujunes minu eesmärgiks saada vähemalt ÜKS  toetus (olgu selleks siis kasvõi 5 eurot).

Just täna, ei läinud ma koju jõudes esimese asjana oma meile kontrollima. Tegin kõike muud, kuna olin kindel, et sealt midagi rõõmustavat oodata pole. Ja nüüd õhtul.. avastasin YFU kirja, et mulle on toetus!!!!!!!!  Ma ei lugenud kirja isegi lõpuni, vaid hakkasin mööda tuba ringi hüppama, endal totakas irve näol :D. Minu motivatsioon on tagasi ja elu on mitusadatuhat korda ilusam! :D

Suur-suur aitäh minu esimene toetaja!

Birgitti :)