Ja minu aasta BHS on läbi.. nii uskumatu kui see ka pole. Alles ma tulin lennujaamast ning hostisa viis mind kooliga tutvuma. Alles oli esimene koolipäev, mil kooli lõpuni tundus terve igavik. Alles ekslesin mööda koolimaja, kaart käes ning püüdisin paaniliselt klasse leida. Märkamatult on aeg läinud ja minu viimane koolipäev Ameerika high schoolis on läbi. See oli üks imeline kooliaasta, mis tagant järgi mõeldes paistab kui unenägu. Igas päevas nii palju uut ja huvitavat, mida ma ilmselt kunagi ei unusta. Veel nädalaalguses ei suutnud koolilõppu ära oodata, kuid nüüd on meel üsna kurb. Raske uskuda, et 90% inimestest, keda igapäevaselt nägin, ei kohta ilmselt enam kunagi. Iga päev avastasin ennast üha tihedamini mõtlemast sõna "viimane". Ma ei taha ega suuda uskuda, et kogu see aasta hakkab läbi saama..
Mulle pole endiselt kohale jõudnud, et enam ei tule igal esmaspäeval uut koolinädalat alustada, ei näe enam oma kalliks saanud klassikaaslasi, ei ava lokkerit, millega mul isegi aasta lõpus probleeme oli, ei naera enam söögivahetunnis kuni pisarad jooksma hakkavad, ei kuule Mr. Neumanni ilmaennustusi ning sarkastilsi nalju, ei saa enam koolibussiga koju sõita, mis kõik luud paika loksutab. Enam pole kedagi, kes minult iga päev kummalisi küsimusi küsiks või kedagi, kes pudrukausiga tundi jalutaks. Enam ei saa ma rõõmsate tervituse saatel klassi jalutada ning sisimas naerda, kui nad mu nime proovivad hääldada. Enam ei tule totraid ülesandeid lahendada, mis kohati täiesti ajuvabad tundusid.. See lõputu nimekiri jääb alatiseks minuga ning hetkel hakkan taipama, kui raske saab olema sellest kõigest lahti lasta. Uskumatu, kui kalliks võivad võhivõõrad inimesed 10-kuuga saada. Kuidas ma jätan nad kõik siia? Kuidas ma lähen tagasi oma igapäevaelu juurde Eestis? Kas kõik algab sealt, kus pooleli jäi? Kuidas hakkama saada ilma Costco ja muude lõbustustega, millega siin olen ära harjunud? Kuidas harjuda Eestlaste kinnisuse ja tagasihoidlikusega? Kuu aega pole kindlasti piisav, et ennast selleks kõigeks valmis panna. Teisest küljest tuleb eluga edasi minna ja hakata Eestis keskenduma sellele, kuidas võimalikult ruttu kallitele inimestele külla tulla. Ilmselt jätab see jutt mulje, et ma ei oota koju minemist ning sõprade-pere nägemist. Ärge seda arvake. Muidugi ootan! Võiksin loetleda sama palju asju, miks ma ei suuda Eestisse naasmist ära oodata, kuid praegu lihtsalt pole selleks õige hetk.
Viimane kuu tuleb tihe ning kasutan iga minuti selle vähese aja nautimiseks, mis mul jäänud on. Täna koolis võttis ikka silma märjaks, kui kõik sõbrad-sõbrannad kallistama tulid, ilusaid sõnu ütlesid, pilte jagasid. Jään neid kõigi väga igatsema.
Viimane nädal läbi piltide
Viimane tennis
Hommik
Hommik 2
Chemistry (mina- Jahja- Joey)
Child Development (Ms. Chimtseck)
Music Humanity class
Ms. Kenger (M.Humanity)
Adrianna (Tennis)
Elena - me - Camryn (U.S History)
A74
Year book
Mr. Neumann (civics)
Mr. Maddoc (Chemistry)
Jahja - me - Joey - Doug (chemistry)
Veel paar pilti PROMist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar