Täna kogesin elus esimest korda tornaado hoiatust. Hommikust peale sadas vihma, 11-ajal läks taevas väga tumedaks ning padukat ja äikest hakkas lööma. Tennises oleks olnud meil viimane trenn, aga loomulikult jäi see ära. Tulin koju ning viis minutit hiljem hakkas telekast ja telefonidest kõva sireenimoodi helin uirgama. Kõigil kästi keldrisse minna ega mitte enne välja tulla, kui oht on möödas. Ma olin üsna elevil, siiski uus kogemus. Ilmselt ei saaks ma olukorra tõsidusest enne aru, kui katused lendama hakkavad.
Host ema pani ipadist uudised mängima, et olukorrast hea ülevaade saada. Vihm läks aina tugevamaks, iga paari minuti tagant käisid kõvad paugud. Ka tänavatel hakkasid sireenid tööle, mulle on ikka mõistatus, kust see hääl tuli. Inimestel paluti lähimasse keldrisse varjuda. Meile tuli ka rahvast juurde, Cerry (hostema õetütar) koos oma paari kuuse lapse ja mehega. Host isa sõitis Detroidist kodu poole, koju jõudes tuli keldrisse ning tegi ettepaneku üles telekat vaatama ja süüa tegema minna. See plaan jäi katki.
Peale esimest tundi keldris, tundus et torm hakkab vaibuma ja olime juba üles minemas. Siis aga tuli uus sireen ning saime veel ühe tunni keldris veeta. Enam see ei tunudnud nii põnev, kui esimesed 10-minutid. Sel korral kostsid ülevalt korruselt hääled ning kohati tundus küll, et mõni katuseliist lendas minema. Siis hakkasid lae lambid korraks vilkuma- see veel puuduks, et elekter ära läheks. Keldris pole ju aknaid ega midagi. Midagi siiski ei juhtunud ning kella viieks saime maapeale tagasi minna. Paistis, et torm on mööda läinud. Vahepeal mõtlesime küll, et Taco Mondayst ei tule midagi välja, aga tehtud see sai. Õnneks hostvanemad ei põdenud tormi pärast ja Taco Mondayd vahele ei jätnud. Reggie see-eest keeldus koju jäämast - kui uks lahti tehti, tormas tema välja. Seni kuni hostid teda maja ees taga ajasid, torkas kõrva (kas selline väljend on üldse olemas?), et enamus vastasmajde koerad hauguvad ja uluvad. Kui see nii selgelt meie majani kostis, ei taha mõeldagi, mis seal toas veel toimus.. Loodetavasti on nendel elanikel kõrvatropid varuks.
Enne sööma minemist tõime mu promi kleidi ära ja käisime lillepoes tellimust tegemas (promi jaoks). Kõik olid minust, kui vahetusõpilasest, nii huvitatud, et kui sealt üks hetk välja sain, tabas meid uus torm. Sellist padukat tuli, et autosse jõudes (mis oli max 5m kaugusel) olin läbimärg. Uskumatu, et hostisa sellise vihmaga sõita suutis, mitte midagi ei näinud. Ainult autolampe. See oli vist kõige hullem vihm, mida ma näinud olen/mäletan. 10-minutit hiljem oli vihm läinud ning kuni praeguse hetkeni on rahulik. Õues on mõnus troopika.
Pärast tormi oli ilus roheline
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar