Viimasel hommikul võtsime natuke rahulikumalt, enne kaheksat sööma kedagi ei oodatud. Suutsime ikka sisse magada ning mõned jäid hommiksöögist hoopis ilma. Buss väljus 9:30, kõik kohvrid ja asjad tuli kaasa võtta. :(
Enne Chicagoga hüvasti jätmist saime kolm tundi suures kaubamajas ringi käia. Oli pühapäev ning kohale jõudes polnud veel ükski pood avatud. Tunniks ajaks pidime endale muu tegevuse leidma, meie puhul siis istumine ja juttu rääkimine. Poed ja lõunasöögi pidime kahe tunni sisse ära mahutama. Nagu ikka pooled jäid hiljaks, kuid suurt draamat sellest ei tulnud. :D Keegi ju ei tahtnud veel tagasi minna.
Tagasisõit möödus märkamatult. Olime Sooyeoni (Korea), Mathiase (Taani) ja Mathesega (Saksa) liiga vestlusesse süvenenud. Lõpuks tuli nii palju erinevusi välja, mis meie kodumaal teistmoodi on. Siin olles tundub Euroopa nagu kodu, kõik tundub nii sarnane (mitte et see päriselt ka nii oleks - võpide blogisid lugedes saan aru, kui erinevad Euroopa riigid tegelikult on), eriti kui Korea, Hiina või muu Aasia riigiga võrrelda.
Peale esimese grupi lahkumist, läksime alles jäänutega sööma - bussijuhi lemmikrestorani. Seal tekkis nii kodune tunne, maja oli palkidest ja meenutas mõnda Eesti restorani. Uskumatu, aga bussijuht tegi meie kõigi söögid välja ning magustoiduks ostis suure brownei koogi! Ma ei väsi kordamast, et ta oli kõige coolim bussijuht, keda ma kohanud olen (ma polnud ainus)! Koguaeg naeris ja bussi tulles pakkus komme või pretzeleid.
Ann Arborisse jõudsime plaanitust kaks tundi hiljem (kell 9 p.m). Host isa pidi tund aega ootama. Host emps tegi isegi hea töö, et teda kolm tundi suutis kodus kinni hoida (mu hostisale meeldib alati liiga vara minema hakata). Hüvasti jätmine võttis ka oma aja, mõni emotsionaalsem eurooplane nuttis kohe päris kõvasti. Hostisa rääkis kaks päeva nutvastest skandinaavlastest.. :D
Esmaspäeval läks kooli minek väga vaevaliselt. :D Ilmselt paljud teavad seda tunnet, kui peale mõnusat puhkust on vaja kooli/tööle end vedad. Samas kui hommik üle elada, läheb kõik ainult paremaks. :D St. Patricks Day puhul kandsid paljud rohelist ja kool oli natuke ära kaunistatud. Teisipäeva kõige suurem sündmus oli ilmselt jalkatrenn. Lume tõttu, meil pole alati trenni tegemiseks kohta. Läksime siis Brightonisse jooksma. Camilla otsustas kohe mitte tulla, Jinjutale pidi jooksmine meeldima. Üsna varsti hakkas tal jalg valutama ning ta jäi grupist maha. Õnneks märkasin ning ütlesin, et ta ootaks Crepi kohvikus, kuni me tagasi tuleme. Noogutas ning jooksime eri suunas. Sain grupile õnneks järgi, tegime koolis harjutusi ning läksime Jinjutale järgi. Loomulikult Crepi kohas teda polnud (Jinjuta..:D)! Käisime kõik sel tänaval olevad restoranid/kohvikud/poed läbi, teda ei paistnud kusagil, töötajad polnud ka näinud. Viimaks keegi märkas teda YumYum Tree juures, rääkis paari võõraga juttu. Suure kergendusega tormasime tema juurde. Ta sai valesti aru, et peab seal meid ootama .. Vähemalt kõik oli korras. :D
Täna käisime õhtul host empsi ema juures St. Patricks day õhtusöögil. Valmistas meile enda kuulsat Corned Beefi. Väga Eestimaine õhtusöök ja tekkis järjekordne kodutunne. :)) :D
Täna käisime õhtul host empsi ema juures St. Patricks day õhtusöögil. Valmistas meile enda kuulsat Corned Beefi. Väga Eestimaine õhtusöök ja tekkis järjekordne kodutunne. :)) :D
Mathesega oli väike snapchat war
Soccer - Jinjuta pildistab meid salaja aegajalt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar