Lühidalt reedesest koolipäevast. Sel nädalal oli meil Survivor Week ning sellega seoses hoiti terve reedese päeva 70% koolituledest kustus. Et meid elektrit säästma ärgitada ja üks päev kokkuhoidlikum olla. Õpilased sellest midagi kasulikku ei näinud, ühtegi positiivset tagasisidet ei kuulnud.
Keemia tunnis torkas silma, kui palju USA kool tegeliklt Eesti koolis erineb. Õpetaja palus viis väikest ülesanned tunni jooksul ära teha ning minut hiljem istus õpetaja lauapeal ja toimus suur arutelu filmide üle. Kui tund hakkas läbi saama, palus õpetaja kõigil tööle asuda. Õppimine enam kedagi ei huvitanud ning selle asemel võeti uksetaha rivisse kella ootama.
Keemia tunnis torkas silma, kui palju USA kool tegeliklt Eesti koolis erineb. Õpetaja palus viis väikest ülesanned tunni jooksul ära teha ning minut hiljem istus õpetaja lauapeal ja toimus suur arutelu filmide üle. Kui tund hakkas läbi saama, palus õpetaja kõigil tööle asuda. Õppimine enam kedagi ei huvitanud ning selle asemel võeti uksetaha rivisse kella ootama.
Ühiskonnas näitas Mr. Neumann (üks lemmikõpetajaid) meile armast koera pilti ning küsis abi, kuidas ta oma naise ümber saaks veenda ja koera koju viia. Sinna kulus suur osa tunniajast, midagi välja siiki ei mõelnud. Naljakas, kui levinud see koerte probleem siin on. Host isa tahab ka kangesti paar uut koera võtta, kuid host ema ei taha sellest midagi kuulda. :D
Peale kooli läksime mu kleiti lühemaks tegema. Pidin infarkti saama, kui kuulsin, et kogu õmblemine läheb 130$ maksma (host ema arvas, et üle 60$ ei tohiks minna). Õmbleja ise oli Iraagist pärit, tugeva aktsendiga ning suur osa jutust jäi arusaamatuks. Näitas, seletas ja vabandas seal tükk aega ning lõpuks tegi mulle 20$ soodustust, kuna ma olen vahetusõpilane.
Laupäeval toimus meil YFU viimane meeting. Sel korral väikeses maakohas (Jackson), mille leidmisega tekkis kõigil raskusi. Ühtegi viitavat silti ei olnud ning lõpuks lükkus kogu üritus hilisemaks, kuna inimesi lihtsalt ei olnud. Viimasel meetingul rääkisime lmselgelt lahkumisest ning õhkkond oli üsna kurb. Arutasime mida host perele kingiks teha ning mida kindlasti MITTE teha. Nad peaksid natuke asja vabamalt võtma. Kõik kultuurid on erinevad, inimesed on erinevad ning kui mõni vahetusõpilane kingibki ühe pildi, ei ole asi nüüd nii hull. Veel räägiti meile, kui palju erinevaid viise on tänuväljndamiseks, ilma aitäh ütlemata. Lõpuks lõpetati kogu jutt ikka sellega, et me peame IGA KORD aitäh ütlema! Mõni julgem avaldas kõvahäälega arvamust, et kogu nende jutt on üpris vastuoluline.
Kui üleval olev jutt kõrvale jätta, võis kogu üritusega jälle rahule jääda. Sel korral anti rohkem vabaaega ning enamus YFU vabatahtlikest olid ka väga toredad. Üks neist on paar korda Eestis käinud (!), tema arust uskumatult ilus riik ning Õllesummerit kiitis taevani. Eesti šokolaad pidi ka erakordselt hästi maitsema. :)
Ürituselt lahkumine kiskus üsna kurvaks, aga loodetavasti läheb kõik plaanipäraslet ning näeme osasid veel enne koju minekut. :)
Minu Area Rap, Debbie, kutsus mind Lukase (tema host poeg) Shrek muusikali vaatama. Plaanisin juba varem sinna minemist, seega haarasin võimalusest kinni. Lisaks tulid Anna, Sooyeon, Christine, Debbie tütar ning tema sõbranna. Autos ruumi väga polnud, kõik kohad olid kaste ja pabereid täis + põrandal olev kohvimasin läks ümber ning pool põrandast oli musta kohvipulbriga kaetud. Aga kohale me jõudsime ja muusikaliga jäime väga rahule. Ikka uskumatu, et high schooli õpilased saavad millegi sellisega hakkama. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar