Birgitti elu Ameerikas : Tennessee 3 4 5

26 aprill 2014

Tennessee 3 4 5

Võtsin ennast lõpuks kokku..

Day 3

Kolmanda päeva hommikul pakkisime asjad kokku ning jätsime esimese ööbmispaigaga hüvasti. Ümbruses jäi veel palju vaatamata, seega võtsime soojenduseks väikese matkaraja ette. Rada oli täis puid, kive ja võsa. Suutsin vähemalt viis korda vastu puud kõndida, või kraavi lennata. Jõudsime siiski ühes tükis autoni tagasi ning Jason otsustas sõidupealt Gatlinburgi sõita. Väike linn, mägede vahel. Meenutas mõnda Austria väikest linna, väikesed palkidest majad, köisraudtee, lilled, kõik väga omamoodi ehitatud. Väike linn, aga tegevust leidub küll ja veel. Breyloni soovil läksime Guinessi rekordite muuseumisse. Paljusid olin juba kuulnud/ näinud, aga paljud asjad panid ka väga imestama. Mõnda asja sai ise proovida ning võrrelda, kui suur aja (või muu) vahe on. Näiteks, kui kiiresti suudad kellegile text-message saata. :D

Hiljem tänavatel ringi jalutades, leidsime suure poe, kus müüdi kõige vanemaid viskisid ning proovida sai ka seal samas. Jason läks nii elevile, et lõpuks veetsime seal vähemalt kaks tundi. Mida aeg edasi, seda lõbusamaks ta muutus ning jutt hakkas jooksma. Meil Marianna ja Breyloniga sai kõrini ning jalutasime mööda tänavat, kuni ta lõpuks suure kotiga välja tuli. Me leidsime selle väikse aja jooksul mõnusa restorani, kus päevale ilus punkt panna.

Öö veetsime seal samas linnas, isegi wifi oli rahuldav!

Day 4

Hommikusöögi saamiseks pidime teise linna otsa jalutama. Soojendus enne matka. Alustasime varakult, kuna plaanisime kolme erinevat matkarada vaadata. Sõitsime üles mäkke, alustasime lühikese rajaga, mis pidi meid jube uhke koseni viima. Keegi meist ei oodanud, et kõigest sinna jõudmine, võtab üle kahe tunni aega. Rada mulle meeldis, mägine, kivine, ilusad puud ja ojad. Lõpupoole oli mõnes kohas isegi oli veel lund näha. Kui lõpuks kohale jõudsime, vaatas meile vastu imepisike kosk. Breylon jäi suu lahti vaatama ega suutnud enda silmi uskuda. Lõpuks pigistas kuidagi välja: "Me ronisime terve selle maa üles, et SEDA näha???" Ta oli ikka väga pettunud.. :D

Alla ronides hakkasid inimesed üles ärkama ning üha rohkem tuli neid vastu. Iga kolmas peatas meid kinni ning uuris, kas koseni on väga pikk maa. Ühele perele näitasime isegi pilti, mille peale hakkasid nad sügavalt kaaluma, kas on ikka mõttet minna. :D

Meie aga liikusime edasi. Pikemale matkarajale jäi käimata - Breylon keeldus sinna minemast. Selle asemel käisime õhtuni mööda väiksemaid radasid. Huvitav, kuidas igal rajal oli loodus nii teistsugune. Päeva lõpus sõitsime meie reisi kõrgeimasse punkti, kust avanes uskumatult ilus vaade mägedele. Sealt läks North-Carolina ja Tennessee piir. Breylon ja Jason jäid päikest võtma, me Mariannaga läksime ringi vaatama. Kandsin enda ESTONIA pusa, mille peale üks meesterahvas uuris, kas ma olen Eesti Olümpiasportlane. Seal kandis hakkasid üldse inimesed alati rääkima ning iga vastutulija tervitas/ küsis kuidas läheb. :) Näiteks üks grupist maha jäänud tüduk otsustas meiega kuni raja lõpuni kaasas käia. Ta plaanib ka vahetusõpilaseks Hispaaniasse minna! :)

See mäetipp jäi meie viimaseks peatuseks Tennessees. Hakkasime Michigani poole tagasi liikuma, ööbisime Kentuckys (Reisi kõige mõnusam hotell). Järgmisel, viimasel, päeval jalutasime loodusliku sillani ning istusime pool päeva autos, et koju tagasi jõuda. Mariannale ja ta host perele olen küll tänuvõlgu.