Maddy lõpetamine - Emadepäev

Nii tore nädalavahetus oli.  Üritan kiirelt midagi kirja panna (ma seda läbi ei hakka lugema, nii et ärge kohut mõistke). 

Laupäeval toimus Maddy lõpetamine. Uskumatu, kui kiiresti see päev kätte jõudis. Alles oli jaanuar, mil Maddy kurtis kudias ta ei suuda lõpetamist ära oodata. Talle ei ole seal kedagi ega midagi, mida ta igatsema hakkab. 

Lõppetamine toimus õues, ühes majas pakuti süüa (olin meie peres ainus, kes sinna läks), igal pool sai väikeseid veepudeleid võtta. Ilmaga vedas,  lubatud vihma ei tulnud ja selle asemel saime kõik päikesepõletuse. Istudes tekkis mul juba mitmendat korda movie tunne. Kõik kandsid gaps and gowne  (must keep ja müts) ning peale pikki kõnesid, hakati neile ükshaaval tunnistusi jagama. Poleks osanud oodata, et see nii kähku käib - vähem, kui tund ja kõigil olid tunnistused käes (lõpetajaid oli kuskil 400). Maddy tegi kiiresti paari sõbrannaga pilti (kellega ta loodab iga aasta 1x kohtuda) ning läksime sööma.  Albionist lahkudes pani Maddy kaasi põhja ning lubas sinna vabatahtlikult mitte kunagi tagasi tulla. :D 

Edasi läksime Ann Arborisse, eriti mõnusasse Mexican restoranisse, tähistama. Istusime ümber suure ümara laua, mille keskel oli väiksem tiirlev laud. Kõik tellitud söögid pandi väiksele lauale ning saime erinevaid asju proovida. Me pole vist kunagi hostidega nii kaua restoranis olnud.  

Kodus läksime Reggie ja Rileyga Brightonisse jalutama, Rileyl polnud ju ühtegi jäätist saanud. Tore, et ta lemmikjäätis Dairy Queen on. :D 

Pühapäeva hommik oli ülepika aja teistmoodi. Esiteks- Emade päev (!), teiseks sõitsime ühte väikesesse linna, host ema aitas oma sõbra välja ning asendas teda kirikus.  Linn oleks nagu välja surnud, kogu peatänava peale oli avatud üks restoran. Hostisa otsustas autoga mõni McDonalds leida. :D Kirik oli tunduvalt väiksem, kui Brightonis. 90% vanemad inimesed. Hostema rääkis  minu jaoks väga hea mõttega loo. Nimelt olid nad kunagi hostisaga Home Depot'is käinud. USAs saad kaardiga makstes 10$ eseme eest, 30$ maksta ning see 20$ annab masin (iseteenindavad kassad) sulle sulas tagasi (ei pea panka minema). Hostemps tegi siis nii ja unustas 20$ masinast võtmata. Autos meenus, tormas tagasi ning muidugi oli 20$ läinud. Terve sõidu koju hostema kirus ega suutnud uskuda, et ta nii rumal võis olla. Host isa kuulas vaikselt ning lõpuks olid tema ainsad sõnad: "Mõtle hoopis selle peale, et sa tegid kellegi võõra päeva nii ilusaks. See oli kõigest 20$. Võibolla inimene, kes selle leidis, just vajas seda 20$, et oma perele õhtusöök osta".  Minu arust nii ilusti öeldud. :) 

Peale kirikut sõitsime tagasi Brightonisse, enne koju tegime kiire lõuna Mexican restoranis. Nägin oma koolikaaslast. Siin igasse restoranisse minnes, näen vähemalt ühte Brighton High Schooli õpilast. Kodus hakkas hostisa puul oksi saagima, mina teda väga seal aidata ei saanud, seega niitsin muru. Tegime erinevaid aiatöid üle kolme tunni lõpuks. Vahepeal sõitis hosisa parim sõber oma naisega mööda. Jäid muidugi juttu rääkima. Siis kadus naabrite koer ära, kõik tormasid ringi ja otsisid teda taga. Leiti üles. Meil elu ikka käib. 

Kella viieks oodati meid hostema ema juurde õhtusöögile. Enne tegime hostisaga väikese shopingu, ta vajas uusi shortse ja t-särke. :D 

Õhtusöök oli tore! Mahutasime sinna pisikesse majja üle 20-inimese, kellest iga üks tõi (juhuslikult) koogi külakostiks.  Ühesõnaga, süüa ja inimesi jagus. Hiljem tulid Emily ja Ceoff meile, mängisime kuni magama minekuni ühte lauamängu. Ma lihtsalt armastan neid õhtuid ja seda tunnet, kui kõht naerust valutab ja silmad vett jooksevad. Ainuke, kes ei naera, on hostisa - ta alati kaotab ja on iga tema käik on nii läbinähtav.  :D:D 

PS! 2-nädalat kooli jäänud!

PS2! Kõige ilusamat-toredamat-parimat-õnnelikumat emadepäevajärgset päeva mu parim emps!