Birgitti elu Ameerikas : Senior Walk

31 mai 2014

Senior Walk - Bon Fire

Viimane kuu jookseb, kõigest tuleb maksimum võtta ja nautida nii palju kui võimalik. Tegelikult tuleks nii iga päev elada, vahetusaastal kui ka Eestis. Sel nädalal on hästi õnnestunud, päevad on tihedad ja väga toredad. Hetkel paistab see samamoodi vahetusaasta lõpuni minevat.

Kolmapäeva (28.05) õhtul helistas mulle host isa ema, Joan, ja kutsus mind õhtusöögile. Teate kui armas inimene ta on.. :D Läksime Olive Gardenisse- meie mõlemi üks lemmik Itaalia restorane. Pärast sõime veel magustoitu Yum-Yum Trees, mis pole ilmselt enam mingi üllatus. Jututeemasid ainult tuli ja tuli ega märganudki, kuidas tunnid möödusid. Lubas mulle millalgi jälle helistada. :)

Eile (29.05) hommikul toimus koolis Senior Walk. Võimalik, et viimane kord, kui Brighton High Schooli sel aastal satun. Hommikul jalutasime Christinega 7:30ks Brightonisse, et Jinjuta ei peaks üksinda kaks tundi passima. Sõime rahulikult Great Harvestis hommikust, nii mõnus päikeseline ilm oli, saime õues istuda. Kooli ei oodatud meid enne kella üheksat, seega jalutasime suuure ringiga kooli. Kõigi vanemad juba ootasid, olid end kahelepoole koridori valmis seadnud. Saime oma cap & gowni (lõpetamise riided, ilmselt olete filmidest ja igalt poolt näinud) kätte. Jinjutaga kaasnes jälle palju segadust: 1. Jinjuta polnud oma host emale öelnud, et ta kooli läks. Nii et üks hetk sai ta väga kurja sõnumi küsimusega "KUS kohas TA ON?". Nii on enam-vähem iga kord juhtunud, millegi üle imestada pole. 2. Tema lõpetamise riideid kastis ei olnud (ta tellis veel topelt, maksis 30 asemel 128$). Õnneks Mrs. Barker sattus seal samas olema ning aitas hädast välja. Kogu see segadus võttis palju aega ning teised hakkasid juba kõndima, kui me oma vorme üritasime kiiruga selga saada.

Kõik seniorid kandsid oma cap&gowni, kõndisime koolimajas tiiru läbi lapsevanemate ja õpilaste, kes kahel pool seina meile lehvitasid ja karjusid. Nii südamesse läks, kui sõbrad/ klassikaaslased mu nime hüüdsid ja kallistama jooksid. :')). Jalutuskäigu lõpetasime jalgpallistaadionil. Tegime mõned pildid ja läksime Senior picnincule. Pakuti meeletult küpsiseid, kooke, hot doge jne. :))

Õhtul, kella 8ks, oli plaanis Tyleri (käis promil meiega) juurde basseinipeole minna. Veetsime 7-tundi kohvikutes, poodides ja tänavatel jalutades ning siis saime teada, et Tyleri pool party on tühistatud. Selline segadus läks lahti… :D Jutsine vanemad õnneks lasid meil tema juurde minna, kuid mitte enne kella 9ksat. Justine ise pidi ka kirikusse minema ning meie grupis ainuke autoga oli Tom. Tema aga tegi segaduse käigus uued plaanid ja kutsus parima sõbra enda juurde. Tekkis uus segadus, kuidas me Justine juurde saame? Jalutamine polnud võimalik (siin pole ju kõnniteesid + väga pikk maa). Tom leidis siis ühe restorani, mis on üsna Justine kodu lähedal ning viis meid sinna. Metsavahel olev väike pubi, õues bänd laulis ja möll käis, meenutas natuke mõnda Eesti külapidu. Sööki ootasime tund aega (mis on usas väga-väga kaua), Marianna hakkas oma kaasapakitud snäkke juba sööma. :D Kuid ootamine oli seda väärt - söök maitses suurepäraselt. Hiljem jalutasime Justine juurde, nii mõnus rahulik ja soe, päike loojus.

Bon Fire oli väga tore mõnus. Lisaks meie 8-liikmelisele pundile, tulid veel Tyler koos kahe sõbraga ning mõned Justine sõbrad/sõbrannad. Terve õhtu rääkisime juttu, tegime s'more (küpsis-šokolaad-vahukomm-küpsis), keskööl tellis keegi veel 6 suurt pitsat. Kui kõik, kes ööseks koju läksid, kodus olid, kolisime tuppa ja vaatasime ülejäänud öö filme. Nagu arvata võis, magada väga ei jõudnud. :D

Kurb fakt on ainult see, et ilmselt nägime Jinjutat viimast korda sel aastal. Temale lähen kindlasti mingi hetk külla, kui teadmatus, millal see juhtub, on päris kurb .. ja veider. Hetkel ei suudagi uskuda, et järgmisel nädalal teda enam ei näe.