Uskumatu, et Cross Country on läbi ning meie viimane meeting on möödas. Alles oli mu esimene trenn, peale mida oli minu ainus mõte, mida ma endale tegin?? Lõpp paistis nii-nii kaugel.
Üritus toimus Scranton Middle Schoolis. Rahvast oli väga palju. Poisid ja tüdrukud olid koos ning lisaks vanemad + osade vana-vanemad. Süüa oli korralikult, terve laud olid küpsiseid ja kooke täis. Huvitav, kuna freshmenid pidid soolast tooma.. Üks õnnetu porgandi kast tegelikult oli, see vist jägi puutumata.
Coach Kristi (tüdrukute treener) juhatas ürituse oma kõnega sisse. Kõik freshmenid, sophmored ja juniorid kutsuti lavale, räägiti ning anti väike pakk. Siis tuli poiste kord, nende treener pidas ülipika kõne, millest ilmselt enamus saalis aru ei saanud. :D Kui ta üks kord lõpetas, oli jälle coach Kristi kord ning me kõik, seniorid, pidime lavale minema. Rääkis meie parimatest tulemustest, headest omadustest ning meeldejäävamatest hetkedest. Saime Brightoni tekid, palju pilte ning raamatu laadse asja.
Juniorid tegid meile armsa üllatuse ning andsid kõikidele senioritele kotitäis pilte. :) Senioritel omakorda on kombeks noorematele kingitus teha. See oli päris vaimukas, kingiti šokolaade, plaate, plaastreid, ularõngaid, patareisid - mis iganes inimesele iseloomulik oli. Ühele poisile kingiti Victoria’s Secreti kotiga märkmik ning räägiti, et nüüd ta saab kõikide oma tüdrukute nimed ja numbrid kirja panna. Aga kahjuks on seal ruumi ainult 161 nimele.
Kõige lõpuks vaatasime slideshowd, kus olid hooaja algusest peale pilte. Kõikide seniorite pildid ilmusid üks haaval ekraanile. Eks muidugi valiti kõige jubedamad pildid välja, aga vähemalt sai naerda. :D
Paljud on uurinud, kas ma kahetsen Cross Countryga liitumist?
Ei kahetse. Sealt leidsin ma endale esimesed sõbrad ja kogu see tiim on täis tõesti imelisi inimesi. See, kuidas nad üksteist toetavad ja kaasaelavad on midagi erilist.
Kõigil meist oli n.ö õde, kellele me iga kord plakati pidime tegema. Juhtus ka seda, et mõni otsustas muffini korviga kohale tulla. Mul on raske sõnadega väljendada, kui suurt austust ma oma tiimikaaslaste vastu tunnen. Nad olid ainuke põhjus, miks ennast iga päev trenni vedada. Mul on/oli neilt niii palju õppida. See, kuidas nad suudavad nii õnnelikud olla, et saavad 33 kraadiga mitmeid miile joosta, on uskumatu. Eriti raske oli oma silmi uskuda, kui nägin esimest korda karkudega tüdrukut trenni tulemas. Ta küll ei jooksnud, aga kõhulihaseid/kätekõverdusi sai ikka teha.
Tunne enne võistlusi oli kohutav. Ausalt. Õnneks mul oli Marianna, kellega suutsime selle näruse olukorra alati naljaks pöörata. Kuid see-eest peale võistlust, tundsime ennast kõige õnnelikemate inimestena. See on kõige imelisem tunne, kui sa jõuad finishisse, tiimikaaslased jooksevad kallistama, veepudel käes ning ütlevd "Good job".. Üks asi, mida ma tõesti igatsema hakkan. Ei lugenud, kas sa võistled või mitte, tiimikaaslased olid alati kohal.
Kuid sellest sain ma aru, et minust tippsportlast kunagi ei saaks. Tahtejõud puudub täielikult. Mulle meeldib sport, eriti pikamaajooks ja suusatamine, aga seda kõike hobi korras.
Nende kuude käigus kasvas minu austus tippsportlaste vastu veel enam. Imelised inimesed!
Mütsid on poiste treeneri kingitus.
Marianna
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar