Nädal enne eksameid

Aeg blogi kirjutada... Homme on juba nädala keskpaik – iga päevaga eksamitele lähemale.  

Pühapäeval (12.01) jäi jutt, et äratus on kell 7 ning lähme varakult kirikusse. Reaalsuses olin mina ainuke, kes kell 7 üleval oli. Läksime kell 9..   Vähemalt  sõime enne Bagelsi kohvikus hommikust. :D Kirikus oli Stalker Barker ka kohal. Maddy sai lõpuks nii kurjaks, et läks pastorile rääkima, et ma ei saa normaalselt kirikus enam olla. Nüüd ma ei julgegi sinna enam minna. :D Loodetavasti, ei tulnud tal suuri probleeme selle pärast, kuna tegelikult on ta lihsalt üks Eestist huvitatud vanamees.. 

Pärastlõunal tulid Emily ja Ceoff külla, käisime koertega jalutamas (issand kui ilus seal oli) ning tellisime koju suured pitsad. 

Õhtusööki sõime Maddyga Olive Gardenis. Ta tahtis majast välja saada ning natuke inimestest puhata. Võttis paar lonksu kangemat ja kõik oli hästi.  + tegime mõlemad ideaalse söögivaliku. 

Esmaspäeval (13.01) plaanisin American Literatures kõne ettekanda. Tahtsin esimesena vabatahtlikult minna, aga kahjuks ma polnud ainuke. Peale tunnikella, hakkasid vabatahtlikud ennast klassiette vedama ja kaklema, kes enne vastab. Peale seitsmendat õpilast, oli hirm minust võitu saanud ning palvetasin, et õpetaja mind ei küsiks. Läks õnneks. Mul polnud tekst ka tegelikult selge.  

US Historys tegime grupi tööd,  poole tunni pealt andis Mrs. Mathew mulle musta karbi - PILVET oli veel suurelt peale kirjutatud. Sain kogu tähelepanu ja uudishimulikud pilgud endale. Karbis olid Senior photod, mitu pilti, erinevates suurustes. 

Kokanduse klassi ees, peatas mind suure koti ja paberiga poiss. Kooliajakirja intervjueerija. Tegi kooliajalehe jaoks intervjuu, mis mulle USAs meeldib/ ei meeldi, mida igatsen, kes mul peres on jne. Ootan põnevusega. :D (Emme-issi-Maku, te saate kuulsaks). 

Täna (14.01) vastasin esimeses tunnis oma kõne ära. Olen elus! Pool teksti läks küll meelest, aga kõigi naeratavad näod tegid olemise väga mõnusaks. Mrs. Alexander kiitis ka taevani.. Üks pluss, kui oled vahetusõpilane: mida iganes sa ei ütleks, kõik on suurepärane. :D See oli viimane kõne selles klassis, järmisest semestrist mul American Literature enam ei ole. 

Teistes tundides lõpetasime viimaseid presentatsioone, või õppisime võtmata materjali. Loodetavasti sel nädalal lume-vihma-jää või mis iganes päeva ei tule. Uskumatu, et ma seda ütlen. 

Koju otsustasin seekord jalutada. Joshiga minnes, oleksin pidanud tund aega rehvipoes ootama. Tee peal tekkis kohati täielik movie–tunne. Proovisin ühte lühemat teed pidi minna ning läbisin natuke vaesema rajooni. Kõik sealsed  majad, need tänavad ja üksikud koolikottidega õpilased, tekitasid minus ehtsa filmi tunde. 

Mul läks tuju nii heaks, kui paljud koolikaaslased peatusid ning tahtsid mind koju visata. Siin on endiselt äärmiselt ebatavaline, kui keegi jala koju läheb. Üks isegi karjus aknast: "HEY BIGIITI!" :D. 

Õhtusöögiks sõime ühe normaalse hommikusöögi - juustuomlett, peekon jne. Tegime tiiru Castcos ja sain tagasi oma kodutööde juurde asuda. Nii tore, nii tore. :D 

Lasanjerull peaks see olema. :D