Nagu eelmises postituses mainisin, hakkasime American Literatures raamatut läbimängima. Hommikul otsisime host empsiga mulle ühe host isa mantli, et ma natuke mehe moodi välja näeksin. American Literature oli kohe esimene tund ja see oli kohutav! Mängisime läbi kohtuistungit. Meil oli seitse inimest, kes pidid üks haaval hakkama "ülekuulamisel" käima, mina nende seas. Kõigil, kes enne mind olid, võttis seal ees istumine umbes 5 minutit ja kõik. Korraks enam ei tundunudki nii õudne... kuni ma sinna ette jõudsin ja mind küsitlema hakati. Esiteks, ma ei saanud enamus küsimustest aru ja pidin neid 3 korda üle küsima. Teiseks, ma ei jõudnud seda raamatut täiesti ära tõlkida ja ei teadnud vastuseid, isegi kui ma küsimusest aru sain. Nii et ma lihtsalt istusin seal ees ja vastasin "yes" or "no". Õpetaja vaatas mind nii hukkamõistva pilguga, et peale seda ei suutnud ma üldse enam keskenduda. Lõpuks venis vaikus ja teadmatus nii pikaks, et õpetaja otsustas lihtsat homme minuga jätkata (wuhuu..). Kui tund läbi sai, tulid päris mitmed küsima, kuidas ma ennast tunnen. Väidetavalt ei teadnud nad isegi pooltele küsimustele vastuseid. Devin jalutas minuga järgmise klassini ning üritas mind veenda, et mu etteaste oli suurepärane. Muidugi. :D
Ja siis mu tore päev jätkus. Füüsikas olime nädala jooksul väga palju erinevaid ülesandedi ära teinud ja õpetajale andnud. Tänaseks oli ta need ära hinnanud ning hakkas meile tagastama. Ma sain ainult ühe?! Ta kastis, väidetavalt, ei olnud rohke minu paberied. Vähemalt ta uskus, et ma panin need sinna. Lubas veel otsida. Aga kui ta neid ei leia, saan ma ikkagi 0 punkti. Lihtsalt pole midagi hinnata. :(
Lõpetuseks, viimases tunnis (kooris) võeti mu telefon ära. Tegelikult ma üritasin välja selgitada, kuidas ma koju saan. Vähemalt on õpetaja normaalne ja andis tunni lõpus tagasi. :D
Koju läksin esmakordselt bussiga. Kõik autoga inimesed pidid koolis ühe projektiga tegelema. Läksin uksest välja ja mu ees oli kõigest 84928394 erinevat, täpselt samasugust, bussi. Jooksin nagu idioot seal bussige vahel.. Kui ma poleks Christine (Hiina võp, kes elab mu lähedal) kotti näinud, oleksin pidanud jala minema. Järgmine kord lähengi. Säästan oma kõrvakuulmist. Need hullud röökisid seal lihtsalt täiestkõrist, lõpuks bussijuht hakkas karjuma nende peale (õnneks). :D Koolibussiga sõitmine oli samas omaette kogemus.
Kogu selle "mitte nii toreda" päeva lõpuks, sain ootamatu üllatuse. MULLE OLI PAKK TULNUD! Kui host ema koju tuli, läksime kohe sellele järgi. Uskumatu, kui õnnelikuks üks pakk võib teha! :D:D Marion, ma olen sulle kogu südamest tänulik!!
Täna õhtul toimus meil esimene koorikontsert. Panime oma imelised nunna kleidid selga ning kogunesime kella kuuest koolis, et hääled lahti laulda. See oli tesitmoodi, tegime neli erinevat harjutust. Kooli kontserdisaal oli väga suur, polnud kuskilt otsast tunda, et me koolis viibiks. Kontsert ise oli super! Päris mitu korda tekkise see movie hetk, eriti kui mõni väiksem tüdrukute/poiste grupp laulis. Mul oleks video ka, aga ma ei oska seda siia lisada. Kui keegi oskab aidata, andke teada! :D
Postituse algus kõlab üsna masendavalt, aga tegelikult see päev polnud üldse hull! :D
:)))
Võimas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar