19 oktoober 2013

Sweet 17


Kõigepealt, Suur-suur aitäh kõigile, kes mu päeva oma armsate soovidega ilusaks tegid! Iga pisemgi sõna tähendas mulle väga palju! :)) 
Koolis olid minu imelised sõbrad mu lokkeri ära kaunistanud ning jooksid kallistades vastu. :D Lootsin, et sünnipäev möödub vaikselt ning liigse tähelepanuta. Kõik kes teadsid, röökisid üle koridori "BIRGITTII Happy Birthday!!" ja nii see vaikselt levis.  Esimeses ja teises tunnis sain natuke hingata. Kolmandas tunnis, istun kolme suure poisi vahel ning neist üks oli kuskilt teada saanud, et mul on sünnipäev. Nad otsisid Youtubest eestikeelse sünnipäeva laulu ning lasid ja laulsid seda üle klassi. 
Kokanduses ei suutnud ka osad oma suud kinni hoida ning terve klass laulis mulle sünnipäeva laulu. :D Nüüdsest arvab õpetaja, et Eestis on solvav teismeliselt tema vanust küsida. Ma üritasin küll seletada, et ta sai valesti aru, aga see selleks. 

Peale tunde saime Marianna, Carlose ja Joshiga lokkerite juures kokku. Otsustasime mu sünnipäeva puhul sööma minna. Algne plaan oli Marianna ja Carlosega minu juurde minna, kuni Joshil trenn lõppeb. Viimasel hetkel otsustas Josh trenni vahele jätta. Kuni ta treeneriga rääkima läks, viisime oma cross country vormid ära. Ebareaalne, et see on läbi!? 
Joshi me enam kätte ei saanud, nii et läksime Marianna ja Carlosega Brightoni linnapeale kõndima. Nii mõnus oli üle pika aja lihtsalt jalutada. Tegin ette paneku Olive Gardenisse (restoran, kuhu otsustasime sööma minna) jalutada, enda arust ma teadsin, kuidas sinna saab. Kõik olid nõus.  Unustasime ära, et me oleme USAs, kus jalakäijaid ei eksisteeri.  Saime ikka väga palju kummalisi pilke. Lõpuks kutsusin host ema järgi, kuna lihtsalt ei olnud enam kohta kus käija. Kokkuvõttes meil vedas, kuna olime vales kohas. :D :D Suund oli küll õige, aga umbes 10 tänavat valel pool.. :D 
Õhtusöök oli äärmiselt lõbus, kõhulihased said korraliku trenni. Carlos on täpselt nagu "That 70’s show"  Fez (ma vist olen seda varem ka kirjutanud). Naljadele sai ta alati kolm minutit hiljem pihta ning naersi üksinda täiest kõrist, kuni me kõik ta naeru peale krampides olime. :D 

Magustoitu läksime ainult Marianna ja Carlosega sööma. Josh pidi auto parandusse viima ja vanemaid aitama. Õnneks viskas ta meid Brightonisse, YumYum Treesse (parim jäätise koht!). Seal möödusid järgmised 2 tundi, lõpuks oli meil kõigil nii paha olla, et me ei suutnud püsti tõusta. Kohutav. :D Õnneks Marianna host vanemad olid just Brightonis ning said meid kõiki koju viia. 
Mu host pere on nii armas! Nad olid mulle suure jäätise  ja väikeseid minikooke ostnud ning laual ootasid kaks suurt kingikotti. Host vanematelt sain kleidi (valge- nad tunnevad mind selle lühikese ajaga nii hästi!) ja Maddylt (host õde) salli! Süüa ma lihtsalt ei suutnud rohkem, jätsime hommikuks. Homme lähme host perega tähistama, sellest kirjutan hiljem pikemalt. :) 

Veel kord SUUR-SUUR  aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid!! 







Ta lihtsalt lebas mu pingi kõrval (tunni ajal).. :D 




Carlos-Marianna



2 kommentaari:

  1. Kui varakult hakkasid planeerima VÕPiks minemist?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõte minna oli juba ammu peas, aga tõsiselt tegutsema hakkasin oktoobris. Siis pidin küll järgmisel suvel minema, aga märtsis sain koha selleks aastaks ja pidin ruttu kõik paberid ära täitma. :)

      Kustuta