Nädalavahetus

Laupäeva hommikul sõitsime linna nimega Parshallville. Host vanemad teavad, et ma armastan õunu ning nad otsustasid mind õunaistandusse viia. :D Linn oli hästi väike, aga armas. Läksime kohaliku Õuna poodi, kus olid kõik asjad õuntest tehtud (leivad, koogid, pulgakommid jne). Ostsime hommikusöögiks kuuma õunasiidrit (ilma alkoholita) ja õuna donutsit. Me kumbki host emaga ei söö donutseid, kuid see pidi tõesti hea olema ning hoopis teise maitsega. Tal oli õigus!  Õunasiider oli enam-vähem nagu glögi. 

Siis sõitsime edasi õunaistandusse. Seal olid lisaks veel suured maisipõllud, kõrvitsad, lastele mõeldud miniloomaaed, pood jne. Erinevalt eelmisest kohast, oli seal võimalik vaadata, kuidas õunasiidrit tehakse. Vaene mees, kes selle müra sees peab päevotsa olema. Viimaks läksime õunukorjama. Ma ei tea kus see loogika on, aga isekorjamine on kallim, kui valmis korjatud õunte ostmine. Võib-olla see, et ise korjatud õunad on värskemad + korjamise "elamus". Meid viidi ühe pika käruga õigesse kohta ning siis võisime oma väikese kilekoti täis korjata (mis meile anti). 

Otsustasime varem lõunale minna ning läksime pitsat sööma. Väidetalvalt pidi see koht üks parimaid USA pitsarestorane olema. Mulle torkas silma, et seal oli 13 hiiglaslikku telekat ning see koht polnud üldse suur. Host isa rääkis, et ta on käinud restoranis, mis oli sellest kohast kõigest poole suurem ja seal oli 70 telekat?! Varsti inimesed ei oskagi ilma telekata süüa. 

Käisime veel toidupoes (kaks korda) ning õhtul grillisime. Mul oli täpselt Eesti suve tunne, õues oli sama temperatuur ja grilli lõhn.. :D Host isa parim sõber tuli koos oma elukaaslasega meile + Emily oma sõbraga. 

Täna käisime hommikul host isaga Bagelsit söömas ning peale seda läksime kirikusse. See hakkab juba traditsiooniks muutuma. Iga pühapäev Bagels ja kirik. 
Kella 1 ajal võttis Sooyeon (Korea võp) mu peale ning läksime Miyu (Vietnam) juurde. Christine (Hiina) oli ka meiega. Miyu host ema oli nõus meid Novisse, Twelve Oaksi, viima. Õues sadas vihma, seega ideaalne ilm shoppamiseks! Twelve Oaks on hiiglaslik kaubamaja, mida me ei jõudnud isegi viie tunniga läbi käia. Seal saime Anna (Poola), Jinjuta (Tai) ja Carlosega (Hispaania) kokku. Carlos ja Jinjuta elavad samas host peres, seega kutsusime Carlose ka. Ega me keegi ei uskunud, et ta tulebki. 
Alguses oli kohutav segadus, meid oli esiteks nii palju ja teiseks, kõik tahtsid erikohtadesse minna. Lõpuks kadus Miyu üldse ära! Olime juba lootust kaotamas, kuid õnneks leidis ta meid ise üles. Tal oli telefon ära kaotanud (see jäi tal koju). 
Liikusime Cheescake factory poole, kuna seal pidavat meeletud järjekorrad olema, otsustasime koogid kohe ära tellida ning hiljem neid sööma minna. Tegelikkuses läksime sisse, seisime seal rahvamassis ja võimatu oli aru saada, kus mingi järjekord algab või lõppeb. Loobusime ning läksime shoppama. Kõige pealt kulus umbes 20 minutit, et kõigile selgeks teha, kus mis kell me kohtume. Kui lõpuks esimesse poodi jõudsime, hakkas tuletõrjealarm tööle! See kõik oli sel hetkel nii koomiline. Hiina võp jooksis ühele poole, Vietnami oma teisele poole, ma olin naerukrampides ning poolakas oli kindel, et ma nutan ja üritas mind lohutada. :D :D Aga häire sai üsna kohe läbi ning saime rahus edasi liikuda. Ma olin Anna ja Carlosega. Mul oli raske rääkida, kuna kohe kui ma midagi ütlesin, hakkas Carlos naerma ("you have so funny accent"). Tal endal on veel hullem, ma ei saa mitte kunagi aru, mida ta räägib! 
Õnneks Carlos väsis lõpus ära ning lubas poes, ühel pingil, meid oodata. Kasutasime juhust ning jooksime teise poodi. Loomulikult ei leidnud me pärast seda poodi ülesse ja Carlos istus seal umbes 30 minutit. :D Õnneks ta ei saanud aru, et me ära käisime. 
Kokkuvõttes oli väga lõbus päev. Asju mida otsima läksin, ma ilmselgelt ei leidnud, aga ma pole ammu nii palju naerda saanud (mis on põhiline)! :D 


PS2! Pildid on telefoniga tehtud, nii et ärge palju lootke. 

maisipõllud

pildil pole väga aru saada, aga need õunad olid tumelillad

Host isa vedas oma raadio õue ja hakkas laulma :D 

Korea-Vietnam-Hiina-Eesti

Vasakult: Vietnam-Korea-Hiina-Poola-Tai-Eesti ja keskel Hispaania

Team Dinner

Nii neljapäeval kui ka täna,  oli meil koolis tuletõrje õppus. Pidime esimese tunniajal õues 10-15 minutit seisma.. Väidetavalt tehakse seda talvel ka, peaks vist jope igasse tundi kaasa võtma.

Kokanduses tegime Brokkoli-juustu suppi, ÜLIhea oli! Üks tüdruk küsis, kuidas ta aru peaks saama, et vesi keeb? ...Ma ei imesta enam millei üle. 

Õhtul oli meil Cross Country team dinner. Üldiselt on see iga nädal, vähemalt ühe korra, enne võistlusi. Kõik võtavad midagi söödavat kaasa ning minnakse kellegi koju, kes on nõus enda juures korraldama. See kord oli väike segadus, seega olime ühes mõnusas pargis, järve ääres. Kohale oli toodud hunnik pastat, salateid, kooke, komme, küpsiseid ehk VÄGA palju süüa. Poisid ja tüdrukud on koos, kuid ikka jäi kolmveerand söögist alles. 

Kogu see õhtu oli äärmiselt lõbus, põhilisel olime Marianna (Soome) ja Joshiga. Mängisime jalkat, võrku, sõime, naersime, rääkisime jne. Ma ei väsi kordamast, et kogu Cross Country seltskond on ülitore! 

Kella kaheksa ajal hakkasime ära minema, homme on siiski võistlus (kuhu ma minema ei pea!!! :D). Nii sinna kui ka tagasi sain Sarahiga (trennist), host vanemad läksid sugulaste juurde õhtusöögile. Tagasi sõites oli pime, seega nägin esimest korda Halloweeni kaunistusi. Enamus on vist kuulnud, et USAkad alustavad pühasid kuu aega varem. Mitmed majad on Halloweeni kaunistusi täis (kõrvitsa, oranžid lambid jne) ning see pidi 3x hullemaks minema. Ametlikult on Halloween 31. oktoober, nii põneev! :D 

Kui koju jõudsin, polnud kedagi peale koerte kodus. Ma olin äärmiselt üllatunud, host vanemad tulevad tavaliselt väga vara koju. Läksin üritasin neid kaunistatud maju pildistada, mis väga ei õnnestunud. :D Host vanemad tulid 10-ajal, lisaks Emily, tema elukaaslane ning nende koer. Seega, meil on hetkel siin neli koera, kes kõik jooksevad ja tõmblevad ringi. Ma loodan, et mõni auto või inimene siit mööda ei lähe, siis ma jään vist kurdiks. :D 

PS! Täna sain YFU reiside kohta infot. Neli erinevat reisi, kõik on üsna kallid, aga samas nad sisaldavad väga korralikku programmi. Eks näeb, mis saab. :D 

Ja nüüd kõige tähtsam! 

Kallis issi, palju palju palju palju palju palju õnne ja tervist ja naudi oma elu seal Eestis ja puhka rohkem!! :D 

Ma tõlkisin seda teksti KOLM tundi..

Brokkoli-juustu supp

Marianna 

Parim pilt, mille suutsin teha

Ma võtsin süüa koju kaasa 

Lihtsalt infot

Tahaks nagu iga päev kirjutada, aga pole midagi erakordset juhtunud. Kõik pere-sõbrad-tuttavad võite rahuneda, kõik on korras. :D 

Sellel nädalal on koolis olnud kolm testi. Kõik olid naeruväärselt lihtsad, võisime materjale kasutada ning küsimused olid kerged. Kuidas see võimalik on, et pooltel on ikka kõik valesti? :D 
Spikerdamine siin väga levinud ei ole. American Literatures küsisin oma pinginaabrilt (enne tööd), kas võin kaks vastust tema pealt kirjutada, et ma null punkti ei saaks? Selle peale ta muigas ja ütles ei. :D See kehtib üldiselt ainult tüdrukute puhul. 

Teisipäeval oli meil race, mis toimus suurel golfiväljakul, linnast väljas. Meeletult palju pikki sirgeid, need tegid raja raskeks. Peale race tundsin ennast jälle kõige õnnelikuma inimesena, nii et tore oli. :D  Aeg oli jälle sama, mis eelmine kord (25 min).

Täna õppisime American Literatures, millal kasutada is ja millal are.. Ülesanne oli lühike ning selle tegemiseks saime 15-20 minutit?! Enamusel oli pool ülesandest valesti tehtud. 

US Historys nägin esimest korda, kui tunnis õpetajat ei kuulatud. Üsna tavaline on, et õpilased istuvad jalad laua peal või lebavad kõhuli põrandal, aga kunagi keegi ei sega tundi. Tõenäoliselt oli tegu erandiga, kuna see õpetaja oli üsna veider. Osad õpilased ka. Üks küsis mu käes, mis/kes on vahetusõpilane (neil on iga aasta vähemalt 10 võpi)..  
Kokanduses oli test, peale mida sõime vastlakukli sarnast asja, ainult vahukoore asemel oli (õnneks) jäätis.
Füüsikas pidime erandkorras ühe ülesande käsitsi vihikusse kirjutama. Üldiselt prindib õpetaja kõik välja ning igas tunnis, iga päev, saame vähemalt 2-3 paberit. Ma olen ühe kuuga saanud rohkem pabereid, kui Eestis ühe poolaastaga. Looduse peale väga ei mõelda.

Enamus õpetajaid Brightonis on patrioodid (nii palju kui ma kohanud olen). Ülesanded on alati seotud Ameerikaga, igas klassis on Ameerika lipud ja muust maailmast üldiselt ei räägita. Ainult Ameerika! Pole väga imestada, et keegi Euroopast midagi ei tea. 

Positiivselt on üllatanud, kui korralikult/ettevaatlikult noored autoga sõidavad. Alati sõidetakse pigem natuke aeglasemalt, kui kiiresti. Kui olen küsinud, kas nad kiirust kunagi ületavad, on enamus mind väga shokeeritud näoga vaadanud. Aga loomulikult on erandeid. 

Koolibussidel on reegel, et nad peavad raudtee ääres seisma jääma, ukse avama ning kuulama ega rongi ei tule. Minu arust on see mõttetu, kuna kõik on ilma ust avamata väga hästi näha. Seal pole isegi põõsaid ega midagi. 

Muidu läheb elu siin väga hästi ja kiiresti, isegi kiiremini kui Eestis. Järgmisel nädalavahetusel on YFU Macinac Trip ning ülejärgmine nädalavahetus on Homecomeing. Sel nädalavahetusel lähme võib-olla kahe võpiga homecomeingu kleite vaatama. 

Kõike ilusat ja parimat teile Eestisse! :D 

Käisime pühapäeval koertega metsas. Üliilus oli. 

USA restoran

Vietnami võp

Korea võp

Hiina võp

Kokandus