12 september 2013

9/11


Täna, kaksteist aastat tagasi, toimus USAs kaksiktornide ründamine. USA ajaloos vaatasime selle kohta filmi, mis oli lihtsalt õõvastav. Üks asi on kuulda ja lugeda selle kohta, teine asi on seda videost näha. Kuidas kõik kohad olid valget tolmu täis, päevavalgust polnud kuskilt paistmas, inimesed olid vigastatud ja karjusid. Keegi ei teadnud, kas nende lähedane inimene on elus või mitte. See oli reaalselt maapealne põrgu. Filmi lõpus ma ei pidanud enam vastu ja lihtsalt hoidsin kõrvu kinni ning vaatasin lauda. See kõik oli liiga kurb ja õudne, mitte keegi ei tohiks mitte kunagi midagi sellist üleelada. 

Film pani mind mitme asja üle mõtlema ning ma saan järjest rohke aru, kui palju mul veel elus õppida on. Me vingume tihti pisiasjade üle, nagu 30 kraadiga XC-trennis jooksmine, mis siis, et vett on meil rohkem kui juua jaksame. Samal ajal peavad Aafrikas inimesed ühe ämbritäie vee nimel kilomeetreid maha kõndima. Ma tahaks, et ma suudaks hinnata kõiki neid asju ja võimalusi mis mulle antud on. Vesi, söök, telefon, elekter, hea kliima, iga päevane soe vesi, kool, raha, super vanemad (nii host- kui ka päris vanemad)-perekond-sõbrad jne jne. 
Inimesed võiksid ka rohkem märgata. Märgata seda headust nende ümber ning heategusid, mida inimesed pidevalt teevad. Maailmas on nii palju häid inimesi, kes mõtlevad alati enne teiste kui enda peale. Filmis oli hea näide: pilvelõhkujas oli üks lift ja üks ruum, mis oli täis inimesi. Nad kõik teasid, et ellujäämise võimalus on vaid neil, kes pääsevad lifti. Selle asemel, et enda elu päästa, lasid vanemad inimesed nooremaid lihfti, kuna neil on terve elu elamata, osad noored lasid keskealisi, kellel on lapsed kodus ootamas. Maailmas on nii palju häid inimesi, kellest keegi ei tea midagi. Samal ajal on meil nii palju mõttetuid kuulsusi, kelle kohta ilmub iga päev uus artikel teemal, kes keda kellega pettis. Miks keegi ei kirjuta mu host-ema sõbrast, kes käis Indias inimesi aitamas ning lapsendas tänavalt võhivõõra lapse (+ hiljem leitud tema õe ja venna)? 

Me kõik võiksime hinnata ja olla tänulikud kõige eest mis meile antud on. Miks inimesed vajavad arusaamiseks katastroofe ning mõistavad kõike alles siis, kui on liiga hilja? 




Nii palju siis sellest, loodetavasti ei läinud liiga hoogu. :D Lihtsalt see film pani mind mõtlema. Üldiselt koolis 9/11 ei räägitud.
American Literature tunniks pidime lühikirjandi kirjutama, minu teemaks oli Storytelling. Tunnis sain teada, et peame seda klassi ees esitlema. Õnneks olin osa teksti oma sõnadega kirjutanud. Enne minekut olin üsna närvis, kuna ma ei teadnud kuidas pooli sõnu hääldada + mulle ei meeldi klassi ees rääkimine. Õpetaja pani veel klassi ette tuulepuhuri, mis sunniks meid kõiki kõvemat häält tegema. Ja ma sain hakkama!! Teate kui hea tunne see oli, kui kogu klass mulle plaksutas ja mitmed ütlesid "Good job!".. Nii tore lihtsalt. Silma torkas ka see, et õpetaja ei ütelnud ühelegi õpilasele midagi halvasti. Osadel ei tulnud just paremini välja, kuid nad olid lihtsalt närvis. Õpetaja sai sellest aru ning kiitis neid selle eest, et nad selle ära tegid! 

Peale tunde oli XC (Cross Country) race ehk võistlus. Õues oli üle 30 kraadi, päike paistis, aga nad kõik olid ikka jooksust vaimustunud! Imelised inimesed.. Ma saan ainult sellest aru, et see jooks on tore kui see läbi saab. Vot see tunne on küll parim. :D Just siis kui tüdrukud olid ära jooksnud, läks ilm pilve ning tuli äikesetorm. Kui see oleks varem tulnud, oleks võistlus ära jäänud. Me soomlasega olime vist ainsad, kes seda oleks tahtnud. :D 

PS! Minu American Literature õpetaja sõnastas täpselt mu mõtte, miks on raamatud paremad kui filmid. Sest lugedes lood sa peas omale oma kujutluspildi, mida keegi ei muuda. Filmides see-eest on sul kõik ette antud (tegevuspaik, tegelased jne).  


Koolilõuna



Erinevad putkad kust süüa osta. Teisel pool on neid veel.

Mul on täpselt üks roosa asi (see on terve järgmine nädal)

  



7 kommentaari:

  1. Tänan sind,kallis Birgitti,selle kirja eest.Sinu emotsionaalne,analüüsiv ja elu tõelisi väärtusi hindav mõtisklus oli nauditav lugeda.Üldse on sinu märkmed oma igapäevaelust alati rohkem kui lihtsalt päevaste tegemiste kokkuvõte.Sain sinu blogi aadressi Ene (sinu vanaema) käest ja loen seda edaspidigi suure huviga.Oled väga,väga tubli,et nii kaugel kodust nii hästi hakkama saad.Soovin sulle kogu südamest toredat ja sisukat kooliaasta jätku!. Tervitab Viive(või tädi Viive,kuidas soovid)Võrumaalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suut-suur aitäh nende imeliste sõnade eest! Ma mäletan Sind väga hästi. Sinu kunstiteos ripub mul kodus seinal. :D

      Kustuta
  2. sina oled küll viimane inimene kes peaks muretsema sellepärast, et ei märka inimeste headust, v et oled liiga õel kellegi vastu :D, aga tublii oled, parim blogi mida lugenud olen :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitähhh Mammu!! :D Ma loodan, et sul on parim kooliaasta! :D

      Kustuta
  3. Olen juba mõnda aega seda blogi lugenud ja see on pannud mind mõtlema ka ise vahetusõpilaseks minemise peale :) Aga tegelikult tahaks küsida kas Sa äkki ei mäleta selle filmi pealkirja mida USA ajaloos vaatasite? Oleksin tõesti väga tänulik ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii tore! Ma loodan, et oled see juhtubki!
      Filmi nime ei tea, aga võin täna küsida. Kui teada saan, kirjutan siia. Aga võid googeldada ka. A la 9/11documentary :D

      Kustuta