Birgitti elu Ameerikas : Nädalavahetus

30 september 2013

Nädalavahetus

Laupäeva hommikul sõitsime linna nimega Parshallville. Host vanemad teavad, et ma armastan õunu ning nad otsustasid mind õunaistandusse viia. :D Linn oli hästi väike, aga armas. Läksime kohaliku Õuna poodi, kus olid kõik asjad õuntest tehtud (leivad, koogid, pulgakommid jne). Ostsime hommikusöögiks kuuma õunasiidrit (ilma alkoholita) ja õuna donutsit. Me kumbki host emaga ei söö donutseid, kuid see pidi tõesti hea olema ning hoopis teise maitsega. Tal oli õigus! Õunasiider oli enam-vähem nagu glögi.

Siis sõitsime edasi õunaistandusse. Seal olid lisaks veel suured maisipõllud, kõrvitsad, lastele mõeldud miniloomaaed, pood jne. Erinevalt eelmisest kohast, oli seal võimalik vaadata, kuidas õunasiidrit tehakse. Vaene mees, kes selle müra sees peab päevotsa olema. Viimaks läksime õunukorjama. Ma ei tea kus see loogika on, aga isekorjamine on kallim, kui valmis korjatud õunte ostmine. Võib-olla see, et ise korjatud õunad on värskemad + korjamise "elamus". Meid viidi ühe pika käruga õigesse kohta ning siis võisime oma väikese kilekoti täis korjata (mis meile anti).

Otsustasime varem lõunale minna ning läksime pitsat sööma. Väidetalvalt pidi see koht üks parimaid USA pitsarestorane olema. Mulle torkas silma, et seal oli 13 hiiglaslikku telekat ning see koht polnud üldse suur. Host isa rääkis, et ta on käinud restoranis, mis oli sellest kohast kõigest poole suurem ja seal oli 70 telekat?! Varsti inimesed ei oskagi ilma telekata süüa.

Käisime veel toidupoes (kaks korda) ning õhtul grillisime. Mul oli täpselt Eesti suve tunne, õues oli sama temperatuur ja grilli lõhn.. :D Host isa parim sõber tuli koos oma elukaaslasega meile + Emily oma sõbraga.

Täna käisime hommikul host isaga Bagelsit söömas ning peale seda läksime kirikusse. See hakkab juba traditsiooniks muutuma. Iga pühapäev Bagels ja kirik.
Kella 1 ajal võttis Sooyeon (Korea võp) mu peale ning läksime Miyu (Vietnam) juurde. Christine (Hiina) oli ka meiega. Miyu host ema oli nõus meid Novisse, Twelve Oaksi, viima. Õues sadas vihma, seega ideaalne ilm shoppamiseks! Twelve Oaks on hiiglaslik kaubamaja, mida me ei jõudnud isegi viie tunniga läbi käia. Seal saime Anna (Poola), Jinjuta (Tai) ja Carlosega (Hispaania) kokku. Carlos ja Jinjuta elavad samas host peres, seega kutsusime Carlose ka. Ega me keegi ei uskunud, et ta tulebki.
Alguses oli kohutav segadus, meid oli esiteks nii palju ja teiseks, kõik tahtsid erikohtadesse minna. Lõpuks kadus Miyu üldse ära! Olime juba lootust kaotamas, kuid õnneks leidis ta meid ise üles. Tal oli telefon ära kaotanud (see jäi tal koju).
Liikusime Cheescake factory poole, kuna seal pidavat meeletud järjekorrad olema, otsustasime koogid kohe ära tellida ning hiljem neid sööma minna. Tegelikkuses läksime sisse, seisime seal rahvamassis ja võimatu oli aru saada, kus mingi järjekord algab või lõppeb. Loobusime ning läksime shoppama. Kõige pealt kulus umbes 20 minutit, et kõigile selgeks teha, kus mis kell me kohtume. Kui lõpuks esimesse poodi jõudsime, hakkas tuletõrjealarm tööle! See kõik oli sel hetkel nii koomiline. Hiina võp jooksis ühele poole, Vietnami oma teisele poole, ma olin naerukrampides ning poolakas oli kindel, et ma nutan ja üritas mind lohutada. :D :D Aga häire sai üsna kohe läbi ning saime rahus edasi liikuda. Ma olin Anna ja Carlosega. Mul oli raske rääkida, kuna kohe kui ma midagi ütlesin, hakkas Carlos naerma ("you have so funny accent"). Tal endal on veel hullem, ma ei saa mitte kunagi aru, mida ta räägib!
Õnneks Carlos väsis lõpus ära ning lubas poes, ühel pingil, meid oodata. Kasutasime juhust ning jooksime teise poodi. Loomulikult ei leidnud me pärast seda poodi ülesse ja Carlos istus seal umbes 30 minutit. :D Õnneks ta ei saanud aru, et me ära käisime.
Kokkuvõttes oli väga lõbus päev. Asju mida otsima läksin, ma ilmselgelt ei leidnud, aga ma pole ammu nii palju naerda saanud (mis on põhiline)! :D

PS2! Pildid on telefoniga tehtud, nii et ärge palju lootke.