Trip: Atlantic City

Esimest korda selle reisi jooksul, sadas vihma! Mõnus vaheldus päiksele. Täna käisime Atlantic Citys, kus elab Tony õde oma perega. Loodus oli väga ilus, möödusime mitmest farmist ja väikestest vanadest linnadest. Ameerika väikesed linnad on nii ilusad! Üldiselt mida vanem linn, seda mõnusam see on. Kõik majad on hästi hooldatud, aiad on korras, igal pool ripuvad kaunistused (ja loomulikult väikeste ruutudega aknad! :D). 

Tony õe maja asub täpselt ookeani kõrval ning suvel pidi seal äärmiselt mõnus olema. Ma olen selles üpris kindel. Eelmine aasta, tabas nende kodukohta orkaan ning hävitas põhimõtteliselt kogu sealse linnaosa. Aastaga on kõik taastatud ning orkaani hävitustööst pole jälgegi. 

Kogu Tony pere on pärit Filipiinidelt. Meile valmistati korralik Filipiinlaste lõuna, minu esimene Filipiini söök (lisan pildi varsti!). Maitses imehästi. Perelapsed kutsusid meid "Just Dance" mängima ja sinna ülejäänud tunnid läksid. Ma poleks uskunud, et see nii lõbus võiks olla. :D Lõpuks olime sellest tõmblemisest täitsa väsinud. 

Vihm ei tahtnud kuidagi lõppeda, seega kesklinnas jalutamisest ei tulnud midagi välja. Atlantic City on kasiinode poolest väga tuntud, mõned nimetavad seda lausa mini Las Vegaseks. Auto aknast saime linnast väikese ülevaate ja läksime suurde kaubamajja. Kõik oli väga teistmoodi. Sisse astudes kõndisime pikalt mööda klaasseintega koridori, kuni jõudsime suurte magusalettide vahele. Jäätise letis oli üle 25 valiku. Keset kaubamaja oli suur kasiino, mida ümbritseid mitmed poed. Kui keegi võidab, siis on tal  võimalus kohe raha laiaks lüüa (nagu inimestel on kombeks teha). Kell viis algas teises kaubamaja otsas "vee-show". Hästi ilus. 
Kogu kaubamaja juures meeldis mulle selle kujundus. Igavate poeuste asemel olid tehtud väikesed majakesed. Kohati kattis põrandat vaip ning igal pool olid jõulutulukesed. Kaubamaja asus täpselt ookeani kaldal, seega oli katusel suur terrass. Et talvel meel kurvaks ei läheks, oli sisse ehitatud kunst rand, koos liiva ja toolidega. Vaade otse ookeanile. 

Õhtusööki sõime EATis, Mehhiko restoranis. Robert, tema abikaasa ning abikaasa perekond tulid ka. Jällegi oli koht ülerahvastatud, ootasime lauda kuskil 30-minutit. See-eest sõin oma elu parima Quesadilla. Restoran oli puidust ehitatud ning kohati võis tunda Eesti sauna lõhna! Ilus mälestus. :) 

Hiljem vaatasime Roberti juures Ameerika jalgpalli. Võtan eesmärgiks, see vahetuaasta lõpuks selgeks saada (natukenegi). 

PS! 1. Jaanuaril lõppevad need masendavad pilditud postitused ära! 

Tony õe juures

Filipiini söök

Atlantic City

Atlandi Ookean

Casino

WC

Movie night