"It’s a Wonderful Life"

Reedel (6.12) käisime Music Humanity klassiga Detroitis. Peale teist tundi saime päeva (koolist) vabaks. Detroiti sõitsime koolibussiga. Nende bussidega peaks küll midagi ette võtma. Akendel on praod sees, tuul puhub sisse, igast august üle sõites, hüppab ja liigub tool 1cm ette-taha. Aga eks see on omamoodi kogemus. :D   

Detroitis läksime Motown muuseumisse,  seal on salvestatud kõik kuulsamate artistide/bändide (Stevie Wonder, Jackson 5, Funk Brothers, Supremes etc) muusika. Ülemisel korrusel oli Berry Gordy korter ning ühes ruumis Michael Jacksoni kinnas ja kaabu.  Michael Jakson aitas muuseumi ülesehitamisele palju kaasa ja annetas päris korraliku summa. 

Lõunaks viis buss meid Greektowni (Detroidis) sööma. Hästi mõnus koht. Väikesed punastest tellistest majad, jõulukaunistused/küünlad olid igal pool ja  tänaval lasti jõulumuusikat. Sõime pitsarestoranis, meeletult kaua pidime ootama. Poole söögist võtsime bussi kaasa, et enne tundide lõppu kooli jõuda. 

Koolis tormasime Miyuga koori, meil toimus suur ühisproov. Need laulud kõlasid täitsa võimsalt, kui me kõik koos laulsime. Kuigi sõnad polnud mitte kellegil peas.  Proov võttis tunnikese, tõime kähku mantlid ning läksime Brightoni linna peale laulma. Nad kutsuvad  seda "Christmas Caroling", jalutasime erinevatesse restoranidesse/poodidesse/kohvikutesse sisse ning hakkasime laulma. Käisime isegi politsei jaoskonnas, vastutasuks tehti väike tuur.

Õues oli väga külm ja tuul, kuid kokkuvõttes oli lõbus.  Õnneks leidsin paar inimest, kes olid nõus minuga tagasi jooksma. Liiga külm kõndimiseks + koolis ootas meid Pizza Party. Veetsime  kooli etenduseni ("It’s a Wonderful Life") koos aega. Kuulasime jõululaule, osad mängisid klaverit, paljud esitasid Eesti kohta küsimusi. 

Etendus toimus koolis, saal on seal täpselt nagu teatris. On mitmeid asju, mida Eestist igatsen ning teater on kindlasti nende hulgas. Võite arvata, kui õnnelikuks juba  saali nägemine mind tegi. Etendus oli ka väga hea, hoopis teine asi on vaadata, kui osad näitlejad on sulle tuttavad. Super töö. :)

Kella kümne ajal võtsid host vaemad mu peale ning me host isaga sõitsime Albionisse, Maddyle järgi. Nüüd Maddy jääb kuni jaanuari lõpuni siia. :) Autos rääkisime ja plaanisime Meijerisse, uut kala (jah, ta kaks kala surid ära) ostma minna.  

Laupäeva (7.12)  sõitsime host emaga (+ paari vabatahtlikuga) hommikul vara Detroiti, vaeste inimeste rajooni kirikusse. Seal toimus suur heategevuslik üritus, jagati tasuta süüa, riideid, lastele korraldati erinevaid asju jne. 99% inimestest olid mustad ja oli tunda, et tegemist on väga vaese rajooniga. Hetkeks unustasin ära, et ma olen Ameerikas. Kui kohale jõudsime, oli kirku ukse taga pikk rivi ootamas. Ainult mustanahalised. Kõik pilgud olid meile suunatud ning osad ajasid küll judinad peale. 

Ma olin terve aeg köögis abiks, tegime pirukat ja lõikasime kaks tundi sibulat. Kõigil, kes seal köögis olid, hakkasid silmad vett jooksma. Isegi, kui nad olid umbes 5 m eemal. Köök oli alumisel korrusel ja host ema rääkis, et sibula haisu oli isegi ülesse tunda. See oli vist kõige valusam sibula lõikamine, mis ma teinud olen. :D 

Veetisme seal umbes neli tundi, käisime lõunal ja tulime koju. Õhtust sõime India restoranis, enne seda käsime oma iga päevasel poe jalutuskäigul. 

Täna (8.12) midagi erilist ei teinud. Hommikul otsisime (tund aega) host isaga ta autovõtmeid. Leidsime need prügikasti alt?! Tal pole ilmselgelt õnne päev, enne seda sõitis ta oma auto peegli otsast ära. McDonaldsi drive-innis. Nüüdseks on ta peegli tagasi teipinud, ei tea kaua see püsib. Kõige tipuks raseeris ta pool oma kulmu ära (:D:D). 

Mu host õde (Emily) ostis endale Google glass’id, mis on juba viimased paar päeva meil laua peal seisnud. Täna nägin reaalselt, kuidas neid kasutada. Põhimõteliselt, on see nutitelefon prillide kujul. Käsi ei pea kasutama. Ütled : "Okey glass.. + mida sa tahad et ta teeks" ning ta teeb. Sulle ilmub silme ette ekraan, kus on võimalik mänge mängida, videosi/pilte teha, sõnumeid/meile saata jne. Kõrvalt oli päris veider vaadata, Emily pilk oli klaasistunud ning korrutas "Okey glass.. "  (Kuhu see maailm ükskord jõuab?). Prillid on väga-väga kallid ning hetkel on need väga vähestel inimestel. Käisime tehnika poes, Emilyl olid need ees ja nägin, kuidas inimesed oma jutu katkestasid ning teda jõllitama jäid. Üks töötaja proovis isegi, ta oli nii õnnelik peale seda. :D 

mina-õpetaja-Miyu

Detroit

Greektown

Christmas Caroling

Pizza Party

Teater

Host emps 

"Google Glass" (Maddy)